Töö teema: kiviktaimla
Töö autor: Jevgenia Ivanova
Loetud töö on leitav: http://jevgeniaivanova.blogspot.com/2015/05/kiviktaimla.html?showComment=1434121861737#c8888755106961616329
Valisin hindamiseks Jevgenia töö, kuna see jäi mulle kursusekaaslaste töid lugedes oma põhjalikkusega kohe silma.
Töö käsitles kõiki kiviktaimlaga seotud teemasid alustades kiviktaimla tekkimise ajaloost ning lõpetades piisavalt täpsete juhistega, et nende järgi ise kiviktaimla rajada. Läbi on töötatud palju erinevaid materjale kiviktaimlate kohta ning kuna Jevgenial on olemas ka eelnevad teadmised teema kohta, on ta osanud hästi allikate usaldusväärsust hinnata. Teksti illustreerivad teemakohased fotod.
Ise ma kiviktaimlat rajanud ei ole ja minu jaoks oli uus teadmine, et parima ja kaunima kiviktaimla saab, kui kasutada võimalikult suuri kive. Kive paigutades peaks silmas pidama, et neid ei asetataks liiga korrapäraselt - tulemus peaks jätma võimalikult loomuliku mulje. Tööd lugedes tekkis huvi ja tahtmine kiviktaimla rajamine ise ära proovida!
Arvan, et Jevgenia töö vastab täielikult püstitatud eesmärkidele ning sisaldab piisavalt informatsiooni, et seda materjali appi võttes kiviktaimlat rajama hakata.
reede, 12. juuni 2015
esmaspäev, 4. mai 2015
Turbaaia rajamine
Turbaaed rajatakse võimaluse korral puude alla, kuna paljud
hapulembesed taimed pelgavad varakevadist kõrvetavat päikest. Parimad puud
turbaaias on männid, kuna neil on väga sügav juurestik ning nad lasevad suvel
piisavalt valgust läbi. Kui puid varju pakkumas ei ole, tuleb igihaljaid taimi
varakevadise kõrvetava päikese eest varjutada. Hapulembesed taimed vajavad
kasvamiseks mulda, mille pH jääb vahemikku 4,0…5,5. Sellist kasvukeskkonda on
võimalik taimedele luua kahel viisil: kaevates süvendi, mis täidetakse
erisubstraadiga või rajades tihedalt üksteise kõrvale paigutatud kandilistest,
eelnevalt vette uputatud turbapätsidest astangulise kõrgpeenra. Turbapätse saab
vajalikku mõõtu lõigata leivanoaga, pätse üksteise peale ladudes fikseeritakse
need omavahel grilltikkude või väikeste bambuskeppidega. Kui servad laotud, lõigatakse turbapätside
välimine serv leivanoa abil poolviltu maha – nii püüavad pätsid paremini
vihmavett ning välimine serv ei kuiva nii kergesti läbi. Turbapätsidest äärised
võivad kesta 20-30 aastat. Istutusala süvendisse rajamisel tuleb süvend
kõigepealt nii külgedelt kui põhjast peenravaibaga vooderdada, et vältida
happelise mulla neutraliseerimist aluselise pinnavee poolt ning vihmausside
poolt happelise substraadi segamist ümbritseva pinnasega. Maapinnaga samas
tasandis olev peenar on võrreldes tõstetud turbapeenraga loomulikum, samas on
kõrgpeenra rajamine mõnevõrra lihtsam ning kõrges peenras pole ohtu
liigniiskuse tekkimiseks. Turbakihi paksus peaks olema vähemalt 30 cm, suurekasvulised
rododendronid ja mustikad vajavad umbes poole meetri paksust kasvukihti.
Turbaaia täitmiseks vajamineva substraadi saamiseks tuleks
kokku segada:
* 3 osa jämeda fraktsiooniga rabaturvast;
* 3 osa jämedat savivaba liiva (kruus ei sobi, kuna on
lubjane ja sisaldab saviosakesi; mereliiv ei sobi, kuna sisaldab soolasid);
* 1 osa männimetsa kõdu koos kõdupuidu, okaste kooretükkide
ja käbiosakestega;
* 1 osa hapu reaktsiooniga komposti (pH 4…5);
* veidi hapulembestele taimedele mõeldud eriväetist.
Mitte mingil juhul ei sobi hapulembeste taimede
kasvatamiseks madalsooturvas, mis sarnaneb oma värvilt ja struktuurilt mullale.
Turbaaeda vajame heledat, pindmisemat turvast, mida peenestatuna (freesituna)
loomadele allapanuks tarvitatakse. Freesturvas tekitab turbaaia taimedele
meeldiva koheva ja õhurikka pinnase, sama hästi sobivad ka turbapätsid. Metsakõdus
ja hapus kompostis leidub hulgaliselt seeneniidistikku ja muid mullaoleseid,
kes aitavad hapulembestel taimedel mullast toitu kätte saada. Peenra täitmise
ajal substraadiga tuleb see aeg-ajalt kinni tallata – vastasel korral vajub
turvastaimla hiljem olulisel määral kokku. Turbapätsidega tihedalt täidetud
peenar hiljem lohku ei vaju. Samuti soovitatakse turba kokku vajumise ning
õhuvaeseks keskkonnaks muutumise vältimiseks istutada turbaaeda pinnakattetaimi
– need hoiavad pinnase niiske ja õhurikka. Pinnakattetaimed takistavad ka
umbrohtude levikut, samuti ei jäätu taimedega kaetud maapind talvel nii
sügavalt. Loodusliku kujundusega turbaaias toetatakse järsu servakaldega
kõrgemaid peenraid maakivide, kõverate puunottide, põnevate kändude või
turbapätsidega. Peenraservadel kasvama hakkav sammal lisab turbaaiale vaid
väärikust. Leidsin internetist soovituse kasta suve jooksul paar korda
turbanurka piiravaid kive või puunotte kisselliga – see pidavat soodustama
sambla kasvama hakkamist, kuna kliistrile kleepuvad samblike eosed ning pärast
idanemist on tärklis neile ühtlasi ka toiduks. Soovi korral võib turbasegu ka
servadest laugjalt kinni vajutada ja tihedalt pinnakattetaimi peale istutada –
nende juured seovad peenraserva nagu mättaks kokku. Turbaaia ääristamiseks ei
tohi mitte mingil juhul kasutada lubjakivi, kuna see neutraliseerib
hädavajaliku happelisuse. Taimede istutamisel tuleb meeles pidada, et igihaljad
taimed vajavad varjulist või poolvarjulist, heitlehised taimed aga
poolvarjulist või päikselist kasvukohta.
TURBAAIA HOOLDAMINE
Kui turbaaed on rajatud, siis edasine hooldus on juba väga
lihtne. Umbrohtu kasvab turbaaias oluliselt vähem kui tavalises peenras, sest
pinnas on ääretult lahja ja happeline ning puhas freesturvas umbrohuseemneid ei
sisalda. Hapulembeseid taimi väetatakse varakevadest kuni poole suveni
kord-paar rododendronile või mustikale mõeldud väetisega. Augusti teisel poolel
võib anda õite ja võrsete küpsetamiseks fosforit ja kaaliumi. Vajadusel tuleb
igihaljaid taimi talvel ja varakevadel kõrvetava päikese eest varjutada, kuna
päike aurutab nende lehtedest vett välja, kuid külmunud pinnasest ei saa taimed
oma veevarusid täiendada. Katted eemaldatakse alles siis, kui pinnas on sulanud
ja karmimate öökülmade oht on möödas. Turbaaia
kastmiseks kasutatav vesi peaks olema pehme ja kergelt happeline, seega sobiks
reaalselt kasutada vihma- või rabavett. Paraku on seda korraldada suhteliselt
keeruline. Kraanivett kasutada ei soovitata, pigem soovitatakse turbaaed
lihtsalt kastmata jätta, sest valdavalt on kraanivesi Eestis kare ja
leelisepoolne. Turvas säilitab sügavamal pikka aega piisaval hulgal niiskust
ning tegelikult näitavad rododendronid meile selgelt ära kui janus nad on:
kuivas pinnases keeravad nad oma nahksed lehed rulli, et vähendada vee
aurumist. Substraadi läbikuivamise eest kaitseb multš, milleks sobib
freesturvas, 3-4 aastat seisnud saepuru või männikoor.
TURBAAEDA SOBIVAD ROHTTAIMED:
Epimeedium Epimedium
Harilik jänesekapsas Oxalis
acetosella
Väike igihali Vinca
minor
Tiibeti priimula Primula
florindae
Rootsi kukits Cornus
suecica
Kolmiklill Trillium
Harilik laanelill Trientalis
europaea
Harilik leseleht Maianthemum
bifolium
Hobukastanilehine rodgersia Rodgersia aesculifolia
Murakas Rubus
TURBAAEDA SOBIVAD PUITTAIMED:
Rododendron Rhododendron
Harilik mustikas Vaccinium
myrtillus
Harilik pohl Vaccinium
vitis-idaea
Harilik jõhvikas Vaccinium
oxycoccus/Oxycoccus palustris
Harilik küüvits Andromeda
polifolia
Oma töö koostamisel kasutasin mitmeid erinevaid allikaid
ning väga suuri erinevusi faktides ei täheldanud. Usaldusväärsemateks pidasin
Luua Metsanduskooli õpetaja poolt koostatud mahukat õppematerjali (kuna
tegemist on oma ala spetsialistiga) ning metsamarju tootva Marjasoo talu
kodulehelt leitud infot (kuna seal talus tegeletakse igapäevaselt metsamarjade
tootmisega ning omatakse suurt praktilist kogemust). Minu jaoks oli “ahhaa”-efektiga info
kliistriga kivide ja puunottide kastmine, et soodustada sambla kasvama
hakkamist turbaaias.
Kasutatud allikad:
Pilt pärineb:
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=5&art=936
teisipäev, 21. aprill 2015
Heitlehiste ilupõõsaste lõikamine
Ilupõõsad
vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Puittaimede hooldamisel
eristatakse mitmeid lõikevõtteid. Okste tagasilõikamist nimetatakse kärpimiseks
- see muudab põõsa võra kuju ja suurust ning soodustab okste harunemist ja võra
tihedamaks kasvamist. Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast vanu, nõrga
elujõuga või ristuvaid oksi välja. Sanitaarlõikus on haigete, kuivanud,
murdunud või külmakahjustusega okste välja lõikamine. Noorenduslõikust tehakse
harvem ning selle käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorenduslõikust
tehakse kas järk-järguliselt (2-3 aasta jooksul) või lõigatakse korraga tagasi
kõik oksad.
Ilupõõsaste lõikamise
aeg sõltub taime õitsemise ajast ning ilupõõsad jagunevad selle alusel kahte
gruppi:
* sama aasta võrsetel õitsevad põõsad,
mida lõigatakse varakevadel (märtsis-aprillis) ning mis õitsevad suvel või
sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel ning
kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu.
Nooremaid põõsaid ainult kärbitakse, vanemaid lisaks kärpimisele ka
harvendatakse.
Varakevadel
kärbitakse eelmise aasta kasve ning vajadusel harvendatakse:
Astelpaju,
must aroonia, davidi budleja, jaapani enelas, kaselehine enelas, hambuline
enelas, aedhortensia, puishortensia, läikiv hõbepuu, kurdlehine roos,
näärelehine roos, kikkapuu, kukerpuu, leeder, liguster, paju, põisenelas,
põõsasmaran, harilik sarapuu, ungari sirel, sõstar, läikiv tuhkpuu, viirpuu.
Varakevadel lõigatakse välja
vanu oksi, ei kärbita:
Forsüütia, suur läätspuu,
nõiapuu.
Harvendatakse varakevadel,
kuid kärbitakse peale õitsemist:
Kuslapuu, lodjapuu,
lumimari, mandlipuu, pihlenelas, toompihlakas.
* eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad,
mida lõigatakse kohe peale õitsemist (kevadel ja suvel). Kui lõikamisega
viivitatakse, ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ning talvel
külmuvad.
Peale õitsemist lõigatakse
ära õisikud koos võrsetippudega ning vajadusel harvendatakse:
Ebajasmiin, ebaküdoonia,
leetpõõsas, lodjapuu, harilik sirel, ungari sirel, ubapõõsas, ginnala vaher,
tatari vaher.
Peale õitsemist lõigatakse
välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, kuid ei kärbita:
Deutsia, taraenelas,
tuhkurenelas, kolmehõlmaline enelas, forsüütia, jaapani kerria, kolkvitsia,
kuslapuu, kuldvihm, harilik lumimari, mandlipuu, võnk-pärgenelas, sõstar,
toompihlakas, veigela.
Ebajasmiin
|
Philadelphus
|
VI-VII
|
Pärast õitsemist
|
2-3 vanemat oksa välja
lõigata, nõrgemad eemaldada. Tugevaid võrseid poole võrra tagasi lõigata.
|
Jaapani enelas
|
Spiraea japonica
|
VII-VIII
|
Pärast õitsemist või vara-kevadel
|
Lõigata tagasi 5-10 cm
kõrguselt maapinnast. Kui peale õitsemist närbunud õisikud ära lõigata,
õitseb külgokstelt uuesti.
|
Tuhkur enelas
|
Spiraea x cinerea
|
V-VI
|
Pärast õitsemist
|
Igal aastal 1/3 vanematest
okstest ning nõrgad oksad välja lõigata.
|
Aedhortensia
|
Hydrangea paniculata
|
VII-IX
|
Vara-kevadel
|
Lõigata tagasi tugeva
üheaastase külgvõrse peale.
|
Puishortensia
|
Hydrangea arborescens
|
VI-IX
|
Pärast õitsemist või vara-kevadel
|
Kärpida 10-20 cm kõrguselt
maapinnast 2-3 punga pealt tagasi.
|
Põõsasmaran
|
Potentilla fruticosa
|
VI-IX
|
Vara-kevadel
|
Eelmise aasta kasve
kärpida 1/3-1/2 võrra. Harvendada, peened oksad eemaldada.
|
Harilik sirel
|
Syringa vulgaris
|
V
|
Pärast õitsemist
|
Õisikud koos
võrsetippudega lõigatakse ära, vajadusel harvendatakse.
|
Läikiv tuhkpuu
|
Cotoneaster lucidus
|
VI
|
Kevadel-suvel
|
Lõigata maani maha või
tugeva üheaastase külgvõrse peale. Hekina juunis ja augustis.
|
Lodjap-põisenelas
|
Physocarpus opulifolius
|
VI-VII
|
Vara-kevadel
|
Üheaastaseid oksi 1/3-1/2
võrra tagasi lõigata.
|
Kare deutsia
|
Deutzia scabra
|
VI-VII
|
Pärast õitsemist
|
Harvendatakse, ei kärbita.
Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi
peale tagasi lõigata, kuna noored võrsed õitsevad rohkem.
|
Kolkvitsia
|
Kolkwitzia amabilis
|
V-VI
|
Pärast õitsemist
|
Harvendatakse, ei kärbita.
|
Kasutatud allikad:
Räpina Aianduskooli õpetaja Katrin Uurmanni koostatud õppematerjalid: http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=564
http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=567
Sander, R Koduaia ilupuud ja põõsad Kirjastus Varrak, Tallinn 2014
www.hortes.ee
pühapäev, 29. märts 2015
Istutusala rajamiseks ja hooldamiseks vajalike tööriistade kataloog
Soetades aiatööriistu
ja –varustust on oluline jälgida järgmist:
* tööriist peab olema
õige suurusega (kasvule sobiv ning käes mugav, sest liiga suuri ja raskeid
riistu on keeruline käsitseda, liiga lühikesed aga võivad seljale survet
avaldada) ja vajadustele vastav – ta peab hästi täitma neid ülesandeid, milleks
ta loodud on.
* tööriist peab olema
kvaliteetne, kuid ostma ei pea ilmtingimata pakutavate hulgast kõige kallimat –
tavaliselt on keskmise hinnaklassi tooted piisavalt head, ettevaatlik tuleks
olla väga odava varustuse suhtes, sest see ei pruugi kaua vastu pidada. Mõelda
võiks, mille jaoks teil mingit töövahendit tarvis on ja kui sageli te seda
kasutada kavatsete – sagedasema kasutuse korral on ilmselt mõttekas
investeerida kallimasse, ent kvaliteetsemasse tööriista.
* tööriist peab olema
kasutamiseks mugav – suure töömahu puhul tasuks kaaluda ajamiga tööriista
soetamist.
Enamiku aiatöödest saab
ära teha omades elementaarset tööriistakomplekti ja kastekannu. Tööriistade
valik aianduspoodides on küll äärmiselt lai, kuid enamus seal pakutavatest
vahenditest ei ole hädavajalikud ning neid saab asendada teiste majapidamises
olevate käepäraste vahenditega ning nende soetamine ei ole eriti otstarbekas.
Maaharimistööriistad
Labidas
Labidaid on saadaval
erinevast materjalist ja erineva varre pikkuse ja labidalehe suurusega.
Metallvarred on tugevamad kui puust ja nad võivad olla plastiga kaetud.
Mina kasutan oma
koduses majapidamises Fiskarsi teravaotsalist labidat.
Hark
Harke kasutatakse
mullaharimiseks, juurviljade mullast väljavõtmiseks ning sõnniku ja komposti
tõstmiseks. Hargid on ideaalsed mulla kobestamiseks ja orgaanilise pealtväetise
mullaga segamiseks. Kahte harki korraga kasutades on lihtne tükeldada näiteks
suuri püsilillede juurepuntraid. Enamikul harkidest on neli metallpiid ning
harke on saadaval
kahes suuruses. Aiahargil on laiad lapikud piid ja hark ise
on suurem kui tavaline hark. Rasket mulda on aiahargiga üldiselt kergem kaevata
kui labidaga. Servahark on kitsam ja kergem ning sellega on hea lillepeenraid
kaevata ja kobestada. Aiahargi vars võib sarnaselt labidale olla metallist või
puidust ning neid on saadaval erineva pikkusega.
Mina kasutan oma
koduses majapidamises Fiskarsi teleskoopvarrega aiaharki ning nõukogude ajast
pärit servaharki.
Kõblas
Kõblastega rohitakse,
õhustatakse mulda ja veetakse seemnevagusid.
Erinevaksotstarbeks on olemas
erinevaid kõplaid. Enamjaolt on kõblaste kaha valmistatud süsinikterasest.
Varre pikkus on väga varieeruv – kitsastes oludes töötamiseks on olemas ka
lühikese käepidemega kõblas.
Mulle meeldib kasutada
kõige tavalisemat “veneaegset” lehtkõblast.
Reha
Rehad sobivad mulla
kobestamiseks enne istutamist ning aiaprügi riisumiseks. Olemas on kaks
põhitüüpi: aiarehad ja mururehad. Kaha on enamjaolt valmistatud tugevast
süsinikterasest.
On ka roostevabast terasest valmistatud rehasid, kuid need on palju kallimad,
ent paremat tulemust ei anna. Plussiks on, et neid on lihtsam puhastada ja need
ei roosteta. Rehavars võib olla valmistatud puidust, alumiiniumist või
plastkattega metallist, kuid sellest olulisem on varre pikkus. Seljale avalduva
koormuse vähendamiseks peaks saama töötades sirgelt seista.
Kasutan Fiskarsi
murureha ja universaalset aiareha ning kõige tavalisemat kitsast “veneaegset”
metallist kahaga reha. Fiskarsi universaalse rehaga olen tasandanud rajatavaid
peenraid ja muruplatsi ning riisunud metsaäärselt heinamaalt kevadel kulu, kuid
peenarde tegemiseks ning peenravahede riisumiseks eelistan tavalist reha. Muru
riisumiseks on Fiskarsi murureha olnud asendamatu abimees.
Aiakühvlid ja taimehargid
Kühvlist on abi
väikeste taimede ja taimesibulate jaoks aukude kaevamisel ning pottides ja
lavades tegutsemisel. Taimeharki võib kasutada rohimisel, väikeste taimede
üleskaevamisel ja istutamisel. Enamik väikevahendeid on valmistatud roostevabast
terasest, kaetud terasest, tavalisest süsinikterasest või plastmassist.
Erinevalt süsinikterasest roostevaba teras ei roosteta ning seda on lihtne
puhtana hoida, kuid need tööriistad on kallimad. Käepidemed on valmistatud
puidust, metallist, plastmassist või on plastkattega.
Minul on kasutusel
Fiskarsi aiakühvel ja taimehark. Kunagi ammu soetasin endale ka ühe komplekti
odavaid metallist otstega ja puidust käepidemetega tööriistu, kuid nende
kasutamine oli äärmiselt ebamugav ning raskema pinnasega töötades läksid need
õige pea kõveraks.
Käsikobesti
Käsikobesteid ehk
piikobesteid kasutatakse tihenenud mulla kobestamiseks ja umbrohutaimede
eemaldamiseks. Kobestitel on pika varre otsas 3-5 metallpiid,
mida läbi mulla
tõmmatakse. Mõnedel mudelitel on osad piid eemaldatavad, mis hõlbustab
erinevates tingimustes töötamist. Tähtkobesti aitab edasi-tagasi liigutamisel
mulda peenestada ja sobib hästi peenarde rajamiseks.
Minul on olemas väike
Fiskarsi käsikobesti, kuid seda tööd kirjutades tekkis soov endale soetada ka
pika varrega Fiskarsi kobesti.
Mootoriga kultivaator
Suuremate pindade
harimisel võib olla asendamatuks abimeheks elektri- või bensiinimootoriga
kultivaator. Need töötlevad tihenenud mulla piisavalt peeneks, et
sellesse taimi
istutada ning nendega saab harida isegi sööti jäetud pinnast. Elektrimootoriga
mudelid on odavamad ning sobivad väiksemateks töödeks. Nendega on lihtne
manööverdada ja nad on vähem lärmakad, probleeme võib tekkida järel lohisevate
toitekaablitega. Bensiinimootoriga kultivaatorid on võimsamad ja nende külge
käivad sageli erinevad tööorganid (kartulivõtusahk, viiepiiline kultivaator
vaovahede rohimiseks jne), kuid need vajavad rohkem hooldust. Mootorfreese on
kolme tüüpi: ees, keskel ja tagaosas asuvate mootoritega. Käepideme kõrgus on
seadistatav, on ka selliseid mudeleid, mille käepidemed liiguvad küljele.
Endal kogemus
kultivaatoriga töötamisest puudub, kuid suuremate pindade harimisel tundub
olevat väga vajalik tööriist.
Mullatööriistade hooldamine
Kõik metallist
tööriistad vajavad pärast kasutamist puhastamist. Külgejäänud pinnas tuleb
tööriistalt maha harjata ning siis tööriist puhtaks pesta ning kuivatada.
Enamik kaevamisriistadest on valmistatud roostevabast terasest või
süsinikterasest. Süsinikterasest kõplad ja labidad lõikuvad mulda paremini, kui
neid aeg-ajalt teritada. Et kaitsta süsinikterasest tööriista roostetamise
eest, tuleb neid regulaarselt peale puhastamist ka õlitada. Roostevabad
tööriistad on kallimad, kuid vastupidavamad, nad ei roosteta ja nendega
kaevamine on kergem, kuna nad lõikavad pinnast puhtalt ja see ei kleepu tera
külge, kuid neid pole võimalik teritada. Labidate ja harkide puidust varred ja
käepidemed vajavad samuti aeg-ajalt ülevaatamist. Karedad kohad tuleb
liivapaberiga üle hõõruda ning seejärel puidu hooldamiseks ja kaitsmiseks
linaõliga üle pühkida.
Kärpimis- ja lõikeriistad
Lõikamiseks on vaja
häid töövahendeid, mis peavad olema teravad, et lõikamine saaks toimuda
puhtalt, lihtsalt ja turvaliselt. Nürid tööriistad võivad jätta taimedele
sakilised haavad, mis on altid haigustele ja võivad põhjustada taime närbumist.
Oksakäärid ja oksatangid
Oksakääre kasutatakse
kuni 1 cm jämeduste puitunud võrsete ja igasuguse jämedusega pehmete võrsete
kärpimiseks ning pistikute lõikamiseks. Need on turvalisemalt
käsitsetavad ja
paremini kontrollitavad kui näiteks aianuga. Oksakääre on kolme tüüpi: vaheliti
teradega, nokakujuliste teradega ja alasitüüpi lõikemehhanismiga. Käepidemete
materjal ja kuju, kääride avanemislaius ja vedru tugevus erinevad suuresti.
Kõikidel oksakääridel on lukustussüsteem, mille abil käärid kinni püsivad.
Oksakääride terad tehakse enamasti roostevabast, süsinik- või kattega terasest.
Kattega terasid on lihtne puhastada, kuid need ei pea nii kaua vastu kui
kvaliteetsed roostevabast või süsinikterasest terad, mis säilitavad kaua
teravuse ja lõikavad puhtalt ja lihtsalt.
Pikavarrelised
oksatangid on mõeldud 1-2,5 cm jämeduste okste ja puitunud varte lõikamiseks
või selliste peenemate okste ja varte lõikamiseks, millele oksakääridega on
raske ligi pääseda. Terade valmistamiseks kasutatav materjal on sama mis
oksakääride puhul. Enamikul mudelitel on vaheliti liikuvad terad, mõnel ka
alasiga. Hammasülekandega mudelid aitavad vähendada lõikamisel rakendatavat jõudu.
Oma aias kasutan
Fiskarsi oksakääre ja –tange, puude lõikamiseks ka universaalset oksalõikurit.
Aianuga
Aianuge kasutatakse
pisemateks kärpimistöödeks oksakääride asemel ja need on mõnevõrra
mitmekülgsemad. Noaga lõigatakse pistikuid, korjatakse teatud aedvilju,
valmistatakse ette pookematerjali, lõigatakse nööri jne. Aianugasid on saadaval
väga erinevas valikus ja erinevaks otstarbeks. Lõiketera on enamasti
süsinikterasest, on saadaval liigendnugasid, millel käib tera käepideme sisse.
Aianoale on heaks alternatiiviks Stanley-nuga (ehk vaiba- või kipsinuga), mille
terad on äramurtavad ning mida pole seetõttu tarvis teritada.
Endal on olemas vaiba-
ehk kipsinuga.
Lõikeriistade hooldamine
Vahe tera tagab
pügamisel ja kärpimisel puhtama lõike. Aiakäärid vajavad sagedast teritamist,
kuna kärpimine nürib terasid kiiresti. Kääride teritamiseks kasutatakse
teemandist teritusvahendit või õliluisku. Teritatakse ainult viltust lõikeserva
ja pingutatakse kruvi, mis terasid koos hoiab. Tera tasapinnalist poolt võib
kidade eemaldamiseks õrnalt hõõruda. Terade puhastamiseks pihustatakse neile
pisut määrdeainet või puhastusvahendit, et mustus ja taimemahl paremini
eemalduks ning pühitakse see siis lapiga maha. Külgekuivanud taimemahla
eemaldamiseks kasutatakse küürimisnuustikut. Viltuse servaga lõiketerale
määritakse veidi määrdeainet või õli ja hõõrutakse see küürimis- või
terasnuustikuga kergelt maha. See aitab ära hoida tööriista roostetamist ning
hoiab tera teritamiste vahepeal siledana.
Istutamis- ja külvamisvahendid
Külvikud ja istutid
Need vahendid
võimaldavad seemneid täpselt ja ühtlaselt külvata. On olemas neli põhitüüpi:
raputid, seemnesüstlad, rattaga külvikud ja külvilauad. Sibulaistutist on abi,
kui on vaja korraga ühekaupa palju sibulaid istutada. See eemaldab tüki mulda
või murukamarat, mis pärast sibula istutamist oma kohale tagasi pannakse.
Minul nende vahenditega
töötamise kogemus puudub, pole nende järgi koduaias puudust tundnud.
Istutus- ja pikeerimispulgad
Istutuspulk on
pliiatsikujuline tööriist, millega tehakse istutusauke. Pikeerimispulk meenutab
kitsast spaatlit ning sobib seemikute ja juurdunud pistikute mullast kätte
saamiseks.
Ise olen suhtunud asja
loominguliselt ning kasutanud vajadusel väikest puuoksa või jäätisepulka.
Aianöör
Nöör on peamine
abivahend sirgete taimeridade saamiseks peenardel, kuid seda kasutatakse aeda
kujundades ka plaani mahamärkimiseks jm.
Muud tööriistad ja –vahendid
Kastekann
Kastekann on praktiline
tööriist kasvuhoones või väikeste peenarde jaoks õues. Eelistada
võiks kerget
kannu, mis oleks käes mugav ja tunduma tasakaalustatuna. Seemnete ja seemikute
kastmiseks kasutatakse väikeseaugulist otsakut, mis ei uhu taime ümbert mulda
minema ega kahjusta taimi. Suuremate taimede puhul on mõistlik kasutada suureaugulist
otsakut, millega kastmine sujub kiiremini.
Oma aias kasutan
Fiskarsi kastekannu selle kerge kaalu ja mugavuse pärast.
Kastmisvoolik
Voolik on asendamatu
aia kaugemas otsas kasvavate ja pidevat niisutust vajavate taimede kastmiseks.
Enamik voolikuid on tehtud polüvinüülkloriidist, kuid erinevad väljanägemise ja
tugevuse poolest, mis mõjutab nende vastupidavust, painduvust ja sõlmeminekut.
Topeltseintega ja tugevdatud voolikud sõlme ei lähe, on aga suhteliselt kallid.
Vooliku otsa on võimalik panna vastavalt soovile erinevaid otsakuid.
Aiakäru
Käruga saame vedada
taimi, mulda, komposti, aiaprahti ja muud vajaminevat. Käru võib olla
valmistatud plastmassist või metallist. Plastmassist käru on kergem, kuid võib
kergesti puruneda. Metall on küll vastupidavam, kuid raskem ja roostetab
ajapikku. Kahe rattaga käru on stabiilsem kui ühe rattaga mudelid ning seda on
lihtne täita ja tühjendada, kuid selle manööverdatavus on ebatasasel maapinnal
kehvem. Rasket koormat vedades või käru ebatasasel pinnasel kasutades on
lihtsam lükata pallrattaga või õhkkummiga käru.
Sidemed ja taimetoed
Sidemeid kasutatakse
aias ronivate või habraste taimede kinnitamiseks. Side peab olema tugev, kuid
ei tohi tüvesid või varsi pigistada. Taimede toestamiseks kasutatakse erinevaid
keppe ja vaiasid, ringtugesid või ühendatud lülidega tugesid.
Aiakindad
Aiakindad hoiavad käed
mulla või kompostiga töötamise ajal puhtad, osad pakuvad kaitset ka teravate
okaste eest. Kindad on valmistatud nahast või tekstiilist, on vinüüliga impregneeritud
kangast kindaid, osadel on impregneeritud ainult peopesa. Impregneeritud kindad
hoiavad käed puhtamad kui ainult kangast kindad ja sobivad väga musta töö
tegemiseks, kuid võivad tundlikumat puudutust nõudvate tööde jaoks liiga paksud
olla.
Kasutatud allikad:
“Aianduse
entsüklopeedia”, peatoimetaja C. Brickell, Tallinn: Varrak 2010
“Aiapidamine”, Dorling
Kindersley Limited, Tallinn: Varrak 2006
Pildid pärinevad
järgmistelt veebilehekülgedelt:
http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.images&item_id=34211227
http://aiataht.ee/mullafrees-viking-hb-445-0-r
Tellimine:
Postitused (Atom)











