reede, 12. juuni 2015

Reflektsioon kursusekaaslase tööle

Töö teema: kiviktaimla
Töö autor: Jevgenia Ivanova
Loetud töö on leitav: http://jevgeniaivanova.blogspot.com/2015/05/kiviktaimla.html?showComment=1434121861737#c8888755106961616329

Valisin hindamiseks Jevgenia töö, kuna see jäi mulle kursusekaaslaste töid lugedes oma põhjalikkusega kohe silma.

Töö käsitles kõiki kiviktaimlaga seotud teemasid alustades kiviktaimla tekkimise ajaloost ning lõpetades piisavalt täpsete juhistega, et nende järgi ise kiviktaimla rajada. Läbi on töötatud palju erinevaid materjale kiviktaimlate kohta ning kuna Jevgenial on olemas ka eelnevad teadmised teema kohta, on ta osanud hästi allikate usaldusväärsust hinnata. Teksti illustreerivad teemakohased fotod.

Ise ma kiviktaimlat rajanud ei ole ja minu jaoks oli uus teadmine, et parima ja kaunima kiviktaimla saab, kui kasutada võimalikult suuri kive. Kive paigutades peaks silmas pidama, et neid ei asetataks liiga korrapäraselt - tulemus peaks jätma võimalikult loomuliku mulje. Tööd lugedes tekkis huvi ja tahtmine kiviktaimla rajamine ise ära proovida!

Arvan, et Jevgenia töö vastab täielikult püstitatud eesmärkidele ning sisaldab piisavalt informatsiooni, et seda materjali appi võttes kiviktaimlat rajama hakata.

esmaspäev, 4. mai 2015

Turbaaia rajamine

Turbaaed rajatakse võimaluse korral puude alla, kuna paljud hapulembesed taimed pelgavad varakevadist kõrvetavat päikest. Parimad puud turbaaias on männid, kuna neil on väga sügav juurestik ning nad lasevad suvel piisavalt valgust läbi. Kui puid varju pakkumas ei ole, tuleb igihaljaid taimi varakevadise kõrvetava päikese eest varjutada. Hapulembesed taimed vajavad kasvamiseks mulda, mille pH jääb vahemikku 4,0…5,5. Sellist kasvukeskkonda on võimalik taimedele luua kahel viisil: kaevates süvendi, mis täidetakse erisubstraadiga või rajades tihedalt üksteise kõrvale paigutatud kandilistest, eelnevalt vette uputatud turbapätsidest astangulise kõrgpeenra. Turbapätse saab vajalikku mõõtu lõigata leivanoaga, pätse üksteise peale ladudes fikseeritakse need omavahel grilltikkude või väikeste bambuskeppidega.  Kui servad laotud, lõigatakse turbapätside välimine serv leivanoa abil poolviltu maha – nii püüavad pätsid paremini vihmavett ning välimine serv ei kuiva nii kergesti läbi. Turbapätsidest äärised võivad kesta 20-30 aastat. Istutusala süvendisse rajamisel tuleb süvend kõigepealt nii külgedelt kui põhjast peenravaibaga vooderdada, et vältida happelise mulla neutraliseerimist aluselise pinnavee poolt ning vihmausside poolt happelise substraadi segamist ümbritseva pinnasega. Maapinnaga samas tasandis olev peenar on võrreldes tõstetud turbapeenraga loomulikum, samas on kõrgpeenra rajamine mõnevõrra lihtsam ning kõrges peenras pole ohtu liigniiskuse tekkimiseks. Turbakihi paksus peaks olema vähemalt 30 cm, suurekasvulised rododendronid ja mustikad vajavad umbes poole meetri paksust kasvukihti.


Turbaaia täitmiseks vajamineva substraadi saamiseks tuleks kokku segada:
* 3 osa jämeda fraktsiooniga rabaturvast;
* 3 osa jämedat savivaba liiva (kruus ei sobi, kuna on lubjane ja sisaldab saviosakesi; mereliiv ei sobi, kuna sisaldab soolasid);
* 1 osa männimetsa kõdu koos kõdupuidu, okaste kooretükkide ja käbiosakestega;
* 1 osa hapu reaktsiooniga komposti (pH 4…5);
* veidi hapulembestele taimedele mõeldud eriväetist.

Mitte mingil juhul ei sobi hapulembeste taimede kasvatamiseks madalsooturvas, mis sarnaneb oma värvilt ja struktuurilt mullale. Turbaaeda vajame heledat, pindmisemat turvast, mida peenestatuna (freesituna) loomadele allapanuks tarvitatakse. Freesturvas tekitab turbaaia taimedele meeldiva koheva ja õhurikka pinnase, sama hästi sobivad ka turbapätsid. Metsakõdus ja hapus kompostis leidub hulgaliselt seeneniidistikku ja muid mullaoleseid, kes aitavad hapulembestel taimedel mullast toitu kätte saada. Peenra täitmise ajal substraadiga tuleb see aeg-ajalt kinni tallata – vastasel korral vajub turvastaimla hiljem olulisel määral kokku. Turbapätsidega tihedalt täidetud peenar hiljem lohku ei vaju. Samuti soovitatakse turba kokku vajumise ning õhuvaeseks keskkonnaks muutumise vältimiseks istutada turbaaeda pinnakattetaimi – need hoiavad pinnase niiske ja õhurikka. Pinnakattetaimed takistavad ka umbrohtude levikut, samuti ei jäätu taimedega kaetud maapind talvel nii sügavalt. Loodusliku kujundusega turbaaias toetatakse järsu servakaldega kõrgemaid peenraid maakivide, kõverate puunottide, põnevate kändude või turbapätsidega. Peenraservadel kasvama hakkav sammal lisab turbaaiale vaid väärikust. Leidsin internetist soovituse kasta suve jooksul paar korda turbanurka piiravaid kive või puunotte kisselliga – see pidavat soodustama sambla kasvama hakkamist, kuna kliistrile kleepuvad samblike eosed ning pärast idanemist on tärklis neile ühtlasi ka toiduks. Soovi korral võib turbasegu ka servadest laugjalt kinni vajutada ja tihedalt pinnakattetaimi peale istutada – nende juured seovad peenraserva nagu mättaks kokku. Turbaaia ääristamiseks ei tohi mitte mingil juhul kasutada lubjakivi, kuna see neutraliseerib hädavajaliku happelisuse. Taimede istutamisel tuleb meeles pidada, et igihaljad taimed vajavad varjulist või poolvarjulist, heitlehised taimed aga poolvarjulist või päikselist kasvukohta.


TURBAAIA HOOLDAMINE

Kui turbaaed on rajatud, siis edasine hooldus on juba väga lihtne. Umbrohtu kasvab turbaaias oluliselt vähem kui tavalises peenras, sest pinnas on ääretult lahja ja happeline ning puhas freesturvas umbrohuseemneid ei sisalda. Hapulembeseid taimi väetatakse varakevadest kuni poole suveni kord-paar rododendronile või mustikale mõeldud väetisega. Augusti teisel poolel võib anda õite ja võrsete küpsetamiseks fosforit ja kaaliumi. Vajadusel tuleb igihaljaid taimi talvel ja varakevadel kõrvetava päikese eest varjutada, kuna päike aurutab nende lehtedest vett välja, kuid külmunud pinnasest ei saa taimed oma veevarusid täiendada. Katted eemaldatakse alles siis, kui pinnas on sulanud ja karmimate öökülmade oht on möödas.  Turbaaia kastmiseks kasutatav vesi peaks olema pehme ja kergelt happeline, seega sobiks reaalselt kasutada vihma- või rabavett. Paraku on seda korraldada suhteliselt keeruline. Kraanivett kasutada ei soovitata, pigem soovitatakse turbaaed lihtsalt kastmata jätta, sest valdavalt on kraanivesi Eestis kare ja leelisepoolne. Turvas säilitab sügavamal pikka aega piisaval hulgal niiskust ning tegelikult näitavad rododendronid meile selgelt ära kui janus nad on: kuivas pinnases keeravad nad oma nahksed lehed rulli, et vähendada vee aurumist. Substraadi läbikuivamise eest kaitseb multš, milleks sobib freesturvas, 3-4 aastat seisnud saepuru või männikoor.

TURBAAEDA SOBIVAD ROHTTAIMED:

Epimeedium Epimedium
Harilik jänesekapsas Oxalis acetosella
Väike igihali Vinca minor
Tiibeti priimula Primula florindae
Rootsi kukits Cornus suecica
Kolmiklill Trillium
Harilik laanelill Trientalis europaea
Harilik leseleht Maianthemum bifolium
Hobukastanilehine rodgersia Rodgersia aesculifolia
Murakas  Rubus

TURBAAEDA SOBIVAD PUITTAIMED:

Rododendron Rhododendron
Harilik mustikas Vaccinium myrtillus
Harilik pohl Vaccinium vitis-idaea
Harilik jõhvikas Vaccinium oxycoccus/Oxycoccus palustris
Harilik küüvits Andromeda polifolia

Oma töö koostamisel kasutasin mitmeid erinevaid allikaid ning väga suuri erinevusi faktides ei täheldanud. Usaldusväärsemateks pidasin Luua Metsanduskooli õpetaja poolt koostatud mahukat õppematerjali (kuna tegemist on oma ala spetsialistiga) ning metsamarju tootva Marjasoo talu kodulehelt leitud infot (kuna seal talus tegeletakse igapäevaselt metsamarjade tootmisega ning omatakse suurt praktilist kogemust).  Minu jaoks oli “ahhaa”-efektiga info kliistriga kivide ja puunottide kastmine, et soodustada sambla kasvama hakkamist turbaaias.


Kasutatud allikad:




Pilt pärineb:


http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=5&art=936

teisipäev, 21. aprill 2015

Heitlehiste ilupõõsaste lõikamine

Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Puittaimede hooldamisel eristatakse mitmeid lõikevõtteid. Okste tagasilõikamist nimetatakse kärpimiseks - see muudab põõsa võra kuju ja suurust ning soodustab okste harunemist ja võra tihedamaks kasvamist. Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast vanu, nõrga elujõuga või ristuvaid oksi välja. Sanitaarlõikus on haigete, kuivanud, murdunud või külmakahjustusega okste välja lõikamine. Noorenduslõikust tehakse harvem ning selle käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorenduslõikust tehakse kas järk-järguliselt (2-3 aasta jooksul) või lõigatakse korraga tagasi kõik oksad.
Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast ning ilupõõsad jagunevad selle alusel kahte gruppi:

* sama aasta võrsetel õitsevad põõsad, mida lõigatakse varakevadel (märtsis-aprillis) ning mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel ning kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Nooremaid põõsaid ainult kärbitakse, vanemaid lisaks kärpimisele ka harvendatakse.

Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ning vajadusel harvendatakse:
Astelpaju, must aroonia, davidi budleja, jaapani enelas, kaselehine enelas, hambuline enelas, aedhortensia, puishortensia, läikiv hõbepuu, kurdlehine roos, näärelehine roos, kikkapuu, kukerpuu, leeder, liguster, paju, põisenelas, põõsasmaran, harilik sarapuu, ungari sirel, sõstar, läikiv tuhkpuu, viirpuu.

Varakevadel lõigatakse välja vanu oksi, ei kärbita:
Forsüütia, suur läätspuu, nõiapuu.

Harvendatakse varakevadel, kuid kärbitakse peale õitsemist:
Kuslapuu, lodjapuu, lumimari, mandlipuu, pihlenelas, toompihlakas.

* eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist (kevadel ja suvel). Kui lõikamisega viivitatakse, ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ning talvel külmuvad.

Peale õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ning vajadusel harvendatakse:
Ebajasmiin, ebaküdoonia, leetpõõsas, lodjapuu, harilik sirel, ungari sirel, ubapõõsas, ginnala vaher, tatari vaher.

Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, kuid ei kärbita:
Deutsia, taraenelas, tuhkurenelas, kolmehõlmaline enelas, forsüütia, jaapani kerria, kolkvitsia, kuslapuu, kuldvihm, harilik lumimari, mandlipuu, võnk-pärgenelas, sõstar, toompihlakas, veigela.



Ebajasmiin
Philadelphus
VI-VII
Pärast õitsemist
2-3 vanemat oksa välja lõigata, nõrgemad eemaldada. Tugevaid võrseid poole võrra tagasi lõigata.
Jaapani enelas
Spiraea japonica
VII-VIII
Pärast õitsemist või vara-kevadel
Lõigata tagasi 5-10 cm kõrguselt maapinnast. Kui peale õitsemist närbunud õisikud ära lõigata, õitseb külgokstelt uuesti.
Tuhkur enelas
Spiraea x cinerea
V-VI
Pärast õitsemist
Igal aastal 1/3 vanematest okstest ning nõrgad oksad välja lõigata.
Aedhortensia
Hydrangea paniculata
VII-IX
Vara-kevadel
Lõigata tagasi tugeva üheaastase külgvõrse peale.
Puishortensia
Hydrangea arborescens
VI-IX
Pärast õitsemist või vara-kevadel
Kärpida 10-20 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi.
Põõsasmaran
Potentilla fruticosa
VI-IX
Vara-kevadel
Eelmise aasta kasve kärpida 1/3-1/2 võrra. Harvendada, peened oksad eemaldada.
Harilik sirel
Syringa vulgaris
V
Pärast õitsemist
Õisikud koos võrsetippudega lõigatakse ära, vajadusel harvendatakse.
Läikiv tuhkpuu
Cotoneaster lucidus
VI
Kevadel-suvel
Lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale. Hekina juunis ja augustis.
Lodjap-põisenelas
Physocarpus opulifolius
VI-VII
Vara-kevadel
Üheaastaseid oksi 1/3-1/2 võrra tagasi lõigata.
Kare deutsia
Deutzia scabra
VI-VII
Pärast õitsemist
Harvendatakse, ei kärbita. Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata, kuna noored võrsed õitsevad rohkem.
Kolkvitsia
Kolkwitzia amabilis
V-VI
Pärast õitsemist
Harvendatakse, ei kärbita.


Kasutatud allikad:

Räpina Aianduskooli õpetaja Katrin Uurmanni koostatud õppematerjalid: http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=564
http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=567
Sander, R Koduaia ilupuud ja põõsad  Kirjastus Varrak, Tallinn 2014
www.hortes.ee

pühapäev, 29. märts 2015

Istutusala rajamiseks ja hooldamiseks vajalike tööriistade kataloog

Soetades aiatööriistu ja –varustust on oluline jälgida järgmist:

* tööriist peab olema õige suurusega (kasvule sobiv ning käes mugav, sest liiga suuri ja raskeid riistu on keeruline käsitseda, liiga lühikesed aga võivad seljale survet avaldada) ja vajadustele vastav – ta peab hästi täitma neid ülesandeid, milleks ta loodud on.
* tööriist peab olema kvaliteetne, kuid ostma ei pea ilmtingimata pakutavate hulgast kõige kallimat – tavaliselt on keskmise hinnaklassi tooted piisavalt head, ettevaatlik tuleks olla väga odava varustuse suhtes, sest see ei pruugi kaua vastu pidada. Mõelda võiks, mille jaoks teil mingit töövahendit tarvis on ja kui sageli te seda kasutada kavatsete – sagedasema kasutuse korral on ilmselt mõttekas investeerida kallimasse, ent kvaliteetsemasse tööriista.
* tööriist peab olema kasutamiseks mugav – suure töömahu puhul tasuks kaaluda ajamiga tööriista soetamist.

Enamiku aiatöödest saab ära teha omades elementaarset tööriistakomplekti ja kastekannu. Tööriistade valik aianduspoodides on küll äärmiselt lai, kuid enamus seal pakutavatest vahenditest ei ole hädavajalikud ning neid saab asendada teiste majapidamises olevate käepäraste vahenditega ning nende soetamine ei ole eriti otstarbekas.


Maaharimistööriistad

Labidas
Labidaid on saadaval erinevast materjalist ja erineva varre pikkuse ja labidalehe suurusega. Metallvarred on tugevamad kui puust ja nad võivad olla plastiga kaetud.
Labidat kasutatakse mulla läbikaevamiseks ja istutusaukude tegemiseks.
Olemas on kaks põhitüüpi labidaid: harilikud kaevamislabidad ning kumera otsaga väiksemad ja kergemad labidad. Osal labidatest on labidalehe ülaosas jalaga vajutamiseks mõeldud laiendid, mis muudavad kaevamise lihtsamaks ning ei kahjusta jalatsitalda. Labidavars peaks olema kasutaja jaoks õige pikkusega, sest see vähendab survet seljale.
Mina kasutan oma koduses majapidamises Fiskarsi teravaotsalist labidat.

Hark
Harke kasutatakse mullaharimiseks, juurviljade mullast väljavõtmiseks ning sõnniku ja komposti tõstmiseks. Hargid on ideaalsed mulla kobestamiseks ja orgaanilise pealtväetise mullaga segamiseks. Kahte harki korraga kasutades on lihtne tükeldada näiteks suuri püsilillede juurepuntraid. Enamikul harkidest on neli metallpiid ning harke on saadaval
kahes suuruses. Aiahargil on laiad lapikud piid ja hark ise on suurem kui tavaline hark. Rasket mulda on aiahargiga üldiselt kergem kaevata kui labidaga. Servahark on kitsam ja kergem ning sellega on hea lillepeenraid kaevata ja kobestada. Aiahargi vars võib sarnaselt labidale olla metallist või puidust ning neid on saadaval erineva pikkusega.
Mina kasutan oma koduses majapidamises Fiskarsi teleskoopvarrega aiaharki ning nõukogude ajast pärit servaharki.

Kõblas
Kõblastega rohitakse, õhustatakse mulda ja veetakse seemnevagusid.
Erinevaksotstarbeks on olemas erinevaid kõplaid. Enamjaolt on kõblaste kaha valmistatud süsinikterasest. Varre pikkus on väga varieeruv – kitsastes oludes töötamiseks on olemas ka lühikese käepidemega kõblas.
Mulle meeldib kasutada kõige tavalisemat “veneaegset” lehtkõblast.

Reha
Rehad sobivad mulla kobestamiseks enne istutamist ning aiaprügi riisumiseks. Olemas on kaks põhitüüpi: aiarehad ja mururehad. Kaha on enamjaolt valmistatud tugevast
süsinikterasest. On ka roostevabast terasest valmistatud rehasid, kuid need on palju kallimad, ent paremat tulemust ei anna. Plussiks on, et neid on lihtsam puhastada ja need ei roosteta. Rehavars võib olla valmistatud puidust, alumiiniumist või plastkattega metallist, kuid sellest olulisem on varre pikkus. Seljale avalduva koormuse vähendamiseks peaks saama töötades sirgelt seista.  
Kasutan Fiskarsi murureha ja universaalset aiareha ning kõige tavalisemat kitsast “veneaegset” metallist kahaga reha. Fiskarsi universaalse rehaga olen tasandanud rajatavaid peenraid ja muruplatsi ning riisunud metsaäärselt heinamaalt kevadel kulu, kuid peenarde tegemiseks ning peenravahede riisumiseks eelistan tavalist reha. Muru riisumiseks on Fiskarsi murureha olnud asendamatu abimees.

Aiakühvlid ja taimehargid
Kühvlist on abi väikeste taimede ja taimesibulate jaoks aukude kaevamisel ning pottides ja lavades tegutsemisel. Taimeharki võib kasutada rohimisel, väikeste taimede
üleskaevamisel ja istutamisel. Enamik väikevahendeid on valmistatud roostevabast terasest, kaetud terasest, tavalisest süsinikterasest või plastmassist. Erinevalt süsinikterasest roostevaba teras ei roosteta ning seda on lihtne puhtana hoida, kuid need tööriistad on kallimad. Käepidemed on valmistatud puidust, metallist, plastmassist või on plastkattega.
Minul on kasutusel Fiskarsi aiakühvel ja taimehark. Kunagi ammu soetasin endale ka ühe komplekti odavaid metallist otstega ja puidust käepidemetega tööriistu, kuid nende kasutamine oli äärmiselt ebamugav ning raskema pinnasega töötades läksid need õige pea kõveraks.



Käsikobesti
Käsikobesteid ehk piikobesteid kasutatakse tihenenud mulla kobestamiseks ja umbrohutaimede eemaldamiseks. Kobestitel on pika varre otsas 3-5 metallpiid,
mida läbi mulla tõmmatakse. Mõnedel mudelitel on osad piid eemaldatavad, mis hõlbustab erinevates tingimustes töötamist. Tähtkobesti aitab edasi-tagasi liigutamisel mulda peenestada ja sobib hästi peenarde rajamiseks.
Minul on olemas väike Fiskarsi käsikobesti, kuid seda tööd kirjutades tekkis soov endale soetada ka pika varrega Fiskarsi kobesti.

Mootoriga kultivaator
Suuremate pindade harimisel võib olla asendamatuks abimeheks elektri- või bensiinimootoriga kultivaator. Need töötlevad tihenenud mulla piisavalt peeneks, et
sellesse taimi istutada ning nendega saab harida isegi sööti jäetud pinnast. Elektrimootoriga mudelid on odavamad ning sobivad väiksemateks töödeks. Nendega on lihtne manööverdada ja nad on vähem lärmakad, probleeme võib tekkida järel lohisevate toitekaablitega. Bensiinimootoriga kultivaatorid on võimsamad ja nende külge käivad sageli erinevad tööorganid (kartulivõtusahk, viiepiiline kultivaator vaovahede rohimiseks jne), kuid need vajavad rohkem hooldust. Mootorfreese on kolme tüüpi: ees, keskel ja tagaosas asuvate mootoritega. Käepideme kõrgus on seadistatav, on ka selliseid mudeleid, mille käepidemed liiguvad küljele.
Endal kogemus kultivaatoriga töötamisest puudub, kuid suuremate pindade harimisel tundub olevat väga vajalik tööriist.



Mullatööriistade hooldamine

Kõik metallist tööriistad vajavad pärast kasutamist puhastamist. Külgejäänud pinnas tuleb tööriistalt maha harjata ning siis tööriist puhtaks pesta ning kuivatada. Enamik kaevamisriistadest on valmistatud roostevabast terasest või süsinikterasest. Süsinikterasest kõplad ja labidad lõikuvad mulda paremini, kui neid aeg-ajalt teritada. Et kaitsta süsinikterasest tööriista roostetamise eest, tuleb neid regulaarselt peale puhastamist ka õlitada. Roostevabad tööriistad on kallimad, kuid vastupidavamad, nad ei roosteta ja nendega kaevamine on kergem, kuna nad lõikavad pinnast puhtalt ja see ei kleepu tera külge, kuid neid pole võimalik teritada. Labidate ja harkide puidust varred ja käepidemed vajavad samuti aeg-ajalt ülevaatamist. Karedad kohad tuleb liivapaberiga üle hõõruda ning seejärel puidu hooldamiseks ja kaitsmiseks linaõliga üle pühkida.

Kärpimis- ja lõikeriistad

Lõikamiseks on vaja häid töövahendeid, mis peavad olema teravad, et lõikamine saaks toimuda puhtalt, lihtsalt ja turvaliselt. Nürid tööriistad võivad jätta taimedele sakilised haavad, mis on altid haigustele ja võivad põhjustada taime närbumist.

Oksakäärid ja oksatangid
Oksakääre kasutatakse kuni 1 cm jämeduste puitunud võrsete ja igasuguse jämedusega pehmete võrsete kärpimiseks ning pistikute lõikamiseks. Need on turvalisemalt
käsitsetavad ja paremini kontrollitavad kui näiteks aianuga. Oksakääre on kolme tüüpi: vaheliti teradega, nokakujuliste teradega ja alasitüüpi lõikemehhanismiga. Käepidemete materjal ja kuju, kääride avanemislaius ja vedru tugevus erinevad suuresti. Kõikidel oksakääridel on lukustussüsteem, mille abil käärid kinni püsivad. Oksakääride terad tehakse enamasti roostevabast, süsinik- või kattega terasest. Kattega terasid on lihtne puhastada, kuid need ei pea nii kaua vastu kui kvaliteetsed roostevabast või süsinikterasest terad, mis säilitavad kaua
teravuse ja lõikavad puhtalt ja lihtsalt.
Pikavarrelised oksatangid on mõeldud 1-2,5 cm jämeduste okste ja puitunud varte lõikamiseks või selliste peenemate okste ja varte lõikamiseks, millele oksakääridega on raske ligi pääseda. Terade valmistamiseks kasutatav materjal on sama mis oksakääride puhul. Enamikul mudelitel on vaheliti liikuvad terad, mõnel ka alasiga. Hammasülekandega mudelid aitavad vähendada lõikamisel rakendatavat jõudu.
Oma aias kasutan Fiskarsi oksakääre ja –tange, puude lõikamiseks ka universaalset oksalõikurit.

Aianuga
Aianuge kasutatakse pisemateks kärpimistöödeks oksakääride asemel ja need on mõnevõrra mitmekülgsemad. Noaga lõigatakse pistikuid, korjatakse teatud aedvilju, valmistatakse ette pookematerjali, lõigatakse nööri jne. Aianugasid on saadaval väga erinevas valikus ja erinevaks otstarbeks. Lõiketera on enamasti süsinikterasest, on saadaval liigendnugasid, millel käib tera käepideme sisse. Aianoale on heaks alternatiiviks Stanley-nuga (ehk vaiba- või kipsinuga), mille terad on äramurtavad ning mida pole seetõttu tarvis teritada.
Endal on olemas vaiba- ehk kipsinuga.



Lõikeriistade hooldamine

Vahe tera tagab pügamisel ja kärpimisel puhtama lõike. Aiakäärid vajavad sagedast teritamist, kuna kärpimine nürib terasid kiiresti. Kääride teritamiseks kasutatakse teemandist teritusvahendit või õliluisku. Teritatakse ainult viltust lõikeserva ja pingutatakse kruvi, mis terasid koos hoiab. Tera tasapinnalist poolt võib kidade eemaldamiseks õrnalt hõõruda. Terade puhastamiseks pihustatakse neile pisut määrdeainet või puhastusvahendit, et mustus ja taimemahl paremini eemalduks ning pühitakse see siis lapiga maha. Külgekuivanud taimemahla eemaldamiseks kasutatakse küürimisnuustikut. Viltuse servaga lõiketerale määritakse veidi määrdeainet või õli ja hõõrutakse see küürimis- või terasnuustikuga kergelt maha. See aitab ära hoida tööriista roostetamist ning hoiab tera teritamiste vahepeal siledana.


Istutamis- ja külvamisvahendid

Külvikud ja istutid
Need vahendid võimaldavad seemneid täpselt ja ühtlaselt külvata. On olemas neli põhitüüpi: raputid, seemnesüstlad, rattaga külvikud ja külvilauad. Sibulaistutist on abi, kui on vaja korraga ühekaupa palju sibulaid istutada. See eemaldab tüki mulda või murukamarat, mis pärast sibula istutamist oma kohale tagasi pannakse.
Minul nende vahenditega töötamise kogemus puudub, pole nende järgi koduaias puudust tundnud.

Istutus- ja pikeerimispulgad
Istutuspulk on pliiatsikujuline tööriist, millega tehakse istutusauke. Pikeerimispulk meenutab kitsast spaatlit ning sobib seemikute ja juurdunud pistikute mullast kätte saamiseks.
Ise olen suhtunud asja loominguliselt ning kasutanud vajadusel väikest puuoksa või jäätisepulka.

Aianöör
Nöör on peamine abivahend sirgete taimeridade saamiseks peenardel, kuid seda kasutatakse aeda kujundades ka plaani mahamärkimiseks jm.


Muud tööriistad ja –vahendid

Kastekann
Kastekann on praktiline tööriist kasvuhoones või väikeste peenarde jaoks õues. Eelistada
võiks kerget kannu, mis oleks käes mugav ja tunduma tasakaalustatuna. Seemnete ja seemikute kastmiseks kasutatakse väikeseaugulist otsakut, mis ei uhu taime ümbert mulda minema ega kahjusta taimi. Suuremate taimede puhul on mõistlik kasutada suureaugulist otsakut, millega kastmine sujub kiiremini.
Oma aias kasutan Fiskarsi kastekannu selle kerge kaalu ja mugavuse pärast.

Kastmisvoolik
Voolik on asendamatu aia kaugemas otsas kasvavate ja pidevat niisutust vajavate taimede kastmiseks. Enamik voolikuid on tehtud polüvinüülkloriidist, kuid erinevad väljanägemise ja tugevuse poolest, mis mõjutab nende vastupidavust, painduvust ja sõlmeminekut. Topeltseintega ja tugevdatud voolikud sõlme ei lähe, on aga suhteliselt kallid. Vooliku otsa on võimalik panna vastavalt soovile erinevaid otsakuid.

Aiakäru
Käruga saame vedada taimi, mulda, komposti, aiaprahti ja muud vajaminevat. Käru võib olla valmistatud plastmassist või metallist. Plastmassist käru on kergem, kuid võib kergesti puruneda. Metall on küll vastupidavam, kuid raskem ja roostetab ajapikku. Kahe rattaga käru on stabiilsem kui ühe rattaga mudelid ning seda on lihtne täita ja tühjendada, kuid selle manööverdatavus on ebatasasel maapinnal kehvem. Rasket koormat vedades või käru ebatasasel pinnasel kasutades on lihtsam lükata pallrattaga või õhkkummiga käru.

Sidemed ja taimetoed
Sidemeid kasutatakse aias ronivate või habraste taimede kinnitamiseks. Side peab olema tugev, kuid ei tohi tüvesid või varsi pigistada. Taimede toestamiseks kasutatakse erinevaid keppe ja vaiasid, ringtugesid või ühendatud lülidega tugesid.

Aiakindad
Aiakindad hoiavad käed mulla või kompostiga töötamise ajal puhtad, osad pakuvad kaitset ka teravate okaste eest. Kindad on valmistatud nahast või tekstiilist, on vinüüliga impregneeritud kangast kindaid, osadel on impregneeritud ainult peopesa. Impregneeritud kindad hoiavad käed puhtamad kui ainult kangast kindad ja sobivad väga musta töö tegemiseks, kuid võivad tundlikumat puudutust nõudvate tööde jaoks liiga paksud olla.


Kasutatud allikad:
“Aianduse entsüklopeedia”, peatoimetaja C. Brickell, Tallinn: Varrak 2010
“Aiapidamine”, Dorling Kindersley Limited, Tallinn: Varrak 2006

Pildid pärinevad järgmistelt veebilehekülgedelt:
http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.images&item_id=34211227
http://aiataht.ee/mullafrees-viking-hb-445-0-r