pühapäev, 16. august 2015

Konteinerhaljastus

Konteinerhaljastust kasutatakse kohtades, kus peenraid ja istutusalasid rajada pole võimalik – näiteks platsidel ja parklates, tänavatel, aga ka rõdudel ja terrassidel. Mina rajasin oma koduse terrassi piirete ilmestamiseks viis rõdukasti.

Kastidena kasutasin tavalisi plastmassist rõdukaste mõõtudega 14x14x80 cm. Ühe kasti täimiseks kulus 12 liitrit substraati (kasutasin Kekkilä aiamulda),
millele lisasin Substral Osmocote toa- ja aiataimede pikatoimelist väetist (6 grammi 1 liitri substraadi kohta).










Kasti põhja kasutasin drenaažina 2 cm graniitkillustikku.



Taimestamiseks kasutasin luuderohulehist pelargooni (Pelargonium peltatum) ja õhulist piimalille (Chamaesyce hypericifolia). Luuderohulehine pelargoon õitseb rikkalikult kogu suve ning talle sobib päikseline või poolvarjuline  kasvukoht. Taimed kasvatasin ise pistikutest – pistikud said mulda pistetud märtsis. Õhuline piimalill eelistab täispäikest ning kasvab umbes 25 cm kõrguseks puhmikuks. Tema peened varred harunevad rohkelt ning ta mõjub erksavärvilise pelargooni kõrval pehme ja tasakaalustavana.












Taimed said kastidesse istutatud ning õue viidud maikuu teisel poolel. Kahjuks juhtus sedaviisi, et peale õueviimist olid ilmad pikalt väga tuulised ning tuul räsis minu õhulised piimalilled väga korralikult ära… Võttis küll aega, kuid sain teada, et õhuline piimalill on väga visa taim, allesjäänud “köntidest” kasvasid peagi uued kaunid taimed!





Pildid pärinevad erakogust ja www.kekkila.ee



reede, 12. juuni 2015

Reflektsioon kursusekaaslase tööle

Töö teema: kiviktaimla
Töö autor: Jevgenia Ivanova
Loetud töö on leitav: http://jevgeniaivanova.blogspot.com/2015/05/kiviktaimla.html?showComment=1434121861737#c8888755106961616329

Valisin hindamiseks Jevgenia töö, kuna see jäi mulle kursusekaaslaste töid lugedes oma põhjalikkusega kohe silma.

Töö käsitles kõiki kiviktaimlaga seotud teemasid alustades kiviktaimla tekkimise ajaloost ning lõpetades piisavalt täpsete juhistega, et nende järgi ise kiviktaimla rajada. Läbi on töötatud palju erinevaid materjale kiviktaimlate kohta ning kuna Jevgenial on olemas ka eelnevad teadmised teema kohta, on ta osanud hästi allikate usaldusväärsust hinnata. Teksti illustreerivad teemakohased fotod.

Ise ma kiviktaimlat rajanud ei ole ja minu jaoks oli uus teadmine, et parima ja kaunima kiviktaimla saab, kui kasutada võimalikult suuri kive. Kive paigutades peaks silmas pidama, et neid ei asetataks liiga korrapäraselt - tulemus peaks jätma võimalikult loomuliku mulje. Tööd lugedes tekkis huvi ja tahtmine kiviktaimla rajamine ise ära proovida!

Arvan, et Jevgenia töö vastab täielikult püstitatud eesmärkidele ning sisaldab piisavalt informatsiooni, et seda materjali appi võttes kiviktaimlat rajama hakata.

esmaspäev, 4. mai 2015

Turbaaia rajamine

Turbaaed rajatakse võimaluse korral puude alla, kuna paljud hapulembesed taimed pelgavad varakevadist kõrvetavat päikest. Parimad puud turbaaias on männid, kuna neil on väga sügav juurestik ning nad lasevad suvel piisavalt valgust läbi. Kui puid varju pakkumas ei ole, tuleb igihaljaid taimi varakevadise kõrvetava päikese eest varjutada. Hapulembesed taimed vajavad kasvamiseks mulda, mille pH jääb vahemikku 4,0…5,5. Sellist kasvukeskkonda on võimalik taimedele luua kahel viisil: kaevates süvendi, mis täidetakse erisubstraadiga või rajades tihedalt üksteise kõrvale paigutatud kandilistest, eelnevalt vette uputatud turbapätsidest astangulise kõrgpeenra. Turbapätse saab vajalikku mõõtu lõigata leivanoaga, pätse üksteise peale ladudes fikseeritakse need omavahel grilltikkude või väikeste bambuskeppidega.  Kui servad laotud, lõigatakse turbapätside välimine serv leivanoa abil poolviltu maha – nii püüavad pätsid paremini vihmavett ning välimine serv ei kuiva nii kergesti läbi. Turbapätsidest äärised võivad kesta 20-30 aastat. Istutusala süvendisse rajamisel tuleb süvend kõigepealt nii külgedelt kui põhjast peenravaibaga vooderdada, et vältida happelise mulla neutraliseerimist aluselise pinnavee poolt ning vihmausside poolt happelise substraadi segamist ümbritseva pinnasega. Maapinnaga samas tasandis olev peenar on võrreldes tõstetud turbapeenraga loomulikum, samas on kõrgpeenra rajamine mõnevõrra lihtsam ning kõrges peenras pole ohtu liigniiskuse tekkimiseks. Turbakihi paksus peaks olema vähemalt 30 cm, suurekasvulised rododendronid ja mustikad vajavad umbes poole meetri paksust kasvukihti.


Turbaaia täitmiseks vajamineva substraadi saamiseks tuleks kokku segada:
* 3 osa jämeda fraktsiooniga rabaturvast;
* 3 osa jämedat savivaba liiva (kruus ei sobi, kuna on lubjane ja sisaldab saviosakesi; mereliiv ei sobi, kuna sisaldab soolasid);
* 1 osa männimetsa kõdu koos kõdupuidu, okaste kooretükkide ja käbiosakestega;
* 1 osa hapu reaktsiooniga komposti (pH 4…5);
* veidi hapulembestele taimedele mõeldud eriväetist.

Mitte mingil juhul ei sobi hapulembeste taimede kasvatamiseks madalsooturvas, mis sarnaneb oma värvilt ja struktuurilt mullale. Turbaaeda vajame heledat, pindmisemat turvast, mida peenestatuna (freesituna) loomadele allapanuks tarvitatakse. Freesturvas tekitab turbaaia taimedele meeldiva koheva ja õhurikka pinnase, sama hästi sobivad ka turbapätsid. Metsakõdus ja hapus kompostis leidub hulgaliselt seeneniidistikku ja muid mullaoleseid, kes aitavad hapulembestel taimedel mullast toitu kätte saada. Peenra täitmise ajal substraadiga tuleb see aeg-ajalt kinni tallata – vastasel korral vajub turvastaimla hiljem olulisel määral kokku. Turbapätsidega tihedalt täidetud peenar hiljem lohku ei vaju. Samuti soovitatakse turba kokku vajumise ning õhuvaeseks keskkonnaks muutumise vältimiseks istutada turbaaeda pinnakattetaimi – need hoiavad pinnase niiske ja õhurikka. Pinnakattetaimed takistavad ka umbrohtude levikut, samuti ei jäätu taimedega kaetud maapind talvel nii sügavalt. Loodusliku kujundusega turbaaias toetatakse järsu servakaldega kõrgemaid peenraid maakivide, kõverate puunottide, põnevate kändude või turbapätsidega. Peenraservadel kasvama hakkav sammal lisab turbaaiale vaid väärikust. Leidsin internetist soovituse kasta suve jooksul paar korda turbanurka piiravaid kive või puunotte kisselliga – see pidavat soodustama sambla kasvama hakkamist, kuna kliistrile kleepuvad samblike eosed ning pärast idanemist on tärklis neile ühtlasi ka toiduks. Soovi korral võib turbasegu ka servadest laugjalt kinni vajutada ja tihedalt pinnakattetaimi peale istutada – nende juured seovad peenraserva nagu mättaks kokku. Turbaaia ääristamiseks ei tohi mitte mingil juhul kasutada lubjakivi, kuna see neutraliseerib hädavajaliku happelisuse. Taimede istutamisel tuleb meeles pidada, et igihaljad taimed vajavad varjulist või poolvarjulist, heitlehised taimed aga poolvarjulist või päikselist kasvukohta.


TURBAAIA HOOLDAMINE

Kui turbaaed on rajatud, siis edasine hooldus on juba väga lihtne. Umbrohtu kasvab turbaaias oluliselt vähem kui tavalises peenras, sest pinnas on ääretult lahja ja happeline ning puhas freesturvas umbrohuseemneid ei sisalda. Hapulembeseid taimi väetatakse varakevadest kuni poole suveni kord-paar rododendronile või mustikale mõeldud väetisega. Augusti teisel poolel võib anda õite ja võrsete küpsetamiseks fosforit ja kaaliumi. Vajadusel tuleb igihaljaid taimi talvel ja varakevadel kõrvetava päikese eest varjutada, kuna päike aurutab nende lehtedest vett välja, kuid külmunud pinnasest ei saa taimed oma veevarusid täiendada. Katted eemaldatakse alles siis, kui pinnas on sulanud ja karmimate öökülmade oht on möödas.  Turbaaia kastmiseks kasutatav vesi peaks olema pehme ja kergelt happeline, seega sobiks reaalselt kasutada vihma- või rabavett. Paraku on seda korraldada suhteliselt keeruline. Kraanivett kasutada ei soovitata, pigem soovitatakse turbaaed lihtsalt kastmata jätta, sest valdavalt on kraanivesi Eestis kare ja leelisepoolne. Turvas säilitab sügavamal pikka aega piisaval hulgal niiskust ning tegelikult näitavad rododendronid meile selgelt ära kui janus nad on: kuivas pinnases keeravad nad oma nahksed lehed rulli, et vähendada vee aurumist. Substraadi läbikuivamise eest kaitseb multš, milleks sobib freesturvas, 3-4 aastat seisnud saepuru või männikoor.

TURBAAEDA SOBIVAD ROHTTAIMED:

Epimeedium Epimedium
Harilik jänesekapsas Oxalis acetosella
Väike igihali Vinca minor
Tiibeti priimula Primula florindae
Rootsi kukits Cornus suecica
Kolmiklill Trillium
Harilik laanelill Trientalis europaea
Harilik leseleht Maianthemum bifolium
Hobukastanilehine rodgersia Rodgersia aesculifolia
Murakas  Rubus

TURBAAEDA SOBIVAD PUITTAIMED:

Rododendron Rhododendron
Harilik mustikas Vaccinium myrtillus
Harilik pohl Vaccinium vitis-idaea
Harilik jõhvikas Vaccinium oxycoccus/Oxycoccus palustris
Harilik küüvits Andromeda polifolia

Oma töö koostamisel kasutasin mitmeid erinevaid allikaid ning väga suuri erinevusi faktides ei täheldanud. Usaldusväärsemateks pidasin Luua Metsanduskooli õpetaja poolt koostatud mahukat õppematerjali (kuna tegemist on oma ala spetsialistiga) ning metsamarju tootva Marjasoo talu kodulehelt leitud infot (kuna seal talus tegeletakse igapäevaselt metsamarjade tootmisega ning omatakse suurt praktilist kogemust).  Minu jaoks oli “ahhaa”-efektiga info kliistriga kivide ja puunottide kastmine, et soodustada sambla kasvama hakkamist turbaaias.


Kasutatud allikad:




Pilt pärineb:


http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=5&art=936

teisipäev, 21. aprill 2015

Heitlehiste ilupõõsaste lõikamine

Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Puittaimede hooldamisel eristatakse mitmeid lõikevõtteid. Okste tagasilõikamist nimetatakse kärpimiseks - see muudab põõsa võra kuju ja suurust ning soodustab okste harunemist ja võra tihedamaks kasvamist. Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast vanu, nõrga elujõuga või ristuvaid oksi välja. Sanitaarlõikus on haigete, kuivanud, murdunud või külmakahjustusega okste välja lõikamine. Noorenduslõikust tehakse harvem ning selle käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorenduslõikust tehakse kas järk-järguliselt (2-3 aasta jooksul) või lõigatakse korraga tagasi kõik oksad.
Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast ning ilupõõsad jagunevad selle alusel kahte gruppi:

* sama aasta võrsetel õitsevad põõsad, mida lõigatakse varakevadel (märtsis-aprillis) ning mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel ning kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Nooremaid põõsaid ainult kärbitakse, vanemaid lisaks kärpimisele ka harvendatakse.

Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ning vajadusel harvendatakse:
Astelpaju, must aroonia, davidi budleja, jaapani enelas, kaselehine enelas, hambuline enelas, aedhortensia, puishortensia, läikiv hõbepuu, kurdlehine roos, näärelehine roos, kikkapuu, kukerpuu, leeder, liguster, paju, põisenelas, põõsasmaran, harilik sarapuu, ungari sirel, sõstar, läikiv tuhkpuu, viirpuu.

Varakevadel lõigatakse välja vanu oksi, ei kärbita:
Forsüütia, suur läätspuu, nõiapuu.

Harvendatakse varakevadel, kuid kärbitakse peale õitsemist:
Kuslapuu, lodjapuu, lumimari, mandlipuu, pihlenelas, toompihlakas.

* eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist (kevadel ja suvel). Kui lõikamisega viivitatakse, ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ning talvel külmuvad.

Peale õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ning vajadusel harvendatakse:
Ebajasmiin, ebaküdoonia, leetpõõsas, lodjapuu, harilik sirel, ungari sirel, ubapõõsas, ginnala vaher, tatari vaher.

Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, kuid ei kärbita:
Deutsia, taraenelas, tuhkurenelas, kolmehõlmaline enelas, forsüütia, jaapani kerria, kolkvitsia, kuslapuu, kuldvihm, harilik lumimari, mandlipuu, võnk-pärgenelas, sõstar, toompihlakas, veigela.



Ebajasmiin
Philadelphus
VI-VII
Pärast õitsemist
2-3 vanemat oksa välja lõigata, nõrgemad eemaldada. Tugevaid võrseid poole võrra tagasi lõigata.
Jaapani enelas
Spiraea japonica
VII-VIII
Pärast õitsemist või vara-kevadel
Lõigata tagasi 5-10 cm kõrguselt maapinnast. Kui peale õitsemist närbunud õisikud ära lõigata, õitseb külgokstelt uuesti.
Tuhkur enelas
Spiraea x cinerea
V-VI
Pärast õitsemist
Igal aastal 1/3 vanematest okstest ning nõrgad oksad välja lõigata.
Aedhortensia
Hydrangea paniculata
VII-IX
Vara-kevadel
Lõigata tagasi tugeva üheaastase külgvõrse peale.
Puishortensia
Hydrangea arborescens
VI-IX
Pärast õitsemist või vara-kevadel
Kärpida 10-20 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi.
Põõsasmaran
Potentilla fruticosa
VI-IX
Vara-kevadel
Eelmise aasta kasve kärpida 1/3-1/2 võrra. Harvendada, peened oksad eemaldada.
Harilik sirel
Syringa vulgaris
V
Pärast õitsemist
Õisikud koos võrsetippudega lõigatakse ära, vajadusel harvendatakse.
Läikiv tuhkpuu
Cotoneaster lucidus
VI
Kevadel-suvel
Lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale. Hekina juunis ja augustis.
Lodjap-põisenelas
Physocarpus opulifolius
VI-VII
Vara-kevadel
Üheaastaseid oksi 1/3-1/2 võrra tagasi lõigata.
Kare deutsia
Deutzia scabra
VI-VII
Pärast õitsemist
Harvendatakse, ei kärbita. Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata, kuna noored võrsed õitsevad rohkem.
Kolkvitsia
Kolkwitzia amabilis
V-VI
Pärast õitsemist
Harvendatakse, ei kärbita.


Kasutatud allikad:

Räpina Aianduskooli õpetaja Katrin Uurmanni koostatud õppematerjalid: http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=564
http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=567
Sander, R Koduaia ilupuud ja põõsad  Kirjastus Varrak, Tallinn 2014
www.hortes.ee