laupäev, 22. november 2014

Skarifitseerimine ja stratifitseerimine - mis need on?

Seemnete skarifitseerimist ja stratifitseerimist kasutatakse eesmärgiga aidata kaasa seemnete idanemisele.

SKARIFITSEERIMISEKS nimetatakse protsessi, mille käigus tugeva- ja tihedakestalisi seemneid töödeldakse eesmärgiga vigastada nende seemnekesta ning muuta see vett ja gaase läbilaskvaks (kanna, iiris, hibisk, lupiin, koldrohi, pojeng).


          


* Mehaaniline skarifitseerimine – väikest kogust seemneid saab töödelda näiteks segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga kinnises anumas raputades, suuremaid seemneid võib vigastada viili või liivapaberiga hõõrudes.  Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Et näha, kas seemneid on piisavalt töödeldud, leotatakse neid mõni päev leiges vees – kui seeme end vet täis imab, on ta külvamiseks valmis. Töödeldud seemneid kaua säilitada ei saa, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.
* Keemiline skarifitseerimine – seemneid leotatakse väävel-, lämmastik- või soolhappes.
* Termiline skarifitseerimine – seemnete töötlemine keeva veega.

STRATIFITSEERIMINE ehk seemnete kihitamine on pika puhkeperioodiga seemnete (tulikalised, priimulad) allutamine soodsatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul (1 kuu kuni 2 aastat).

Stratifitseerimise läbiviimiseks sobib kõige paremini kelder, kuigi sobib kasutada ka kaevikuid. Kuivatatud seemneid tuleb enne stratifitseerimist kindlasti 4-7 päeva vees leotada (kahekordne kogus vett võrreldes seemnetega), vett tuleb iga päev vahetada. Stratifitseerimiseks võetakse 3 osa parajalt niisket liiva ja turba segu (1:1) ühe osa seemnete kohta. Stratifitseerimistemperatuur on 0…+5*C, seemneid tuleb 1-2 korda kuus kontrollida ja segades substraati õhutada, vajadusel kasta. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Kui protsess on toimunud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja need ka pealt lumega katta. Lumi omakorda kaetakse kevadise sulamise vältimiseks saepuru või põhuga. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Sellised seemned on läbikuivamise suhtes väga tundlikud, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka peale külvide tegemist.



Kasutatud allikad:

www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=224

Pildid:

laupäev, 8. november 2014

Võrdlev tabel 3 enamlevinud taimede sugukonna kohta.

Kolme enamlevinud sugukonna peamised morfoloogilised tunnused.



KORVÕIELISED
Asteraceae või Compositae
ROOSÕIELISED
Rosaceae
LIBLIKÕIELISED
Fabaceae
Üldist
Õistaimede suurim sugukond. Enamus korvõielisi on roht-taimed, kuid esineb ka põõsaid, puid ja ronitaimi.
Roosõieliste sugu-konda kuulub nii puid, põõsaid kui rohttaimi sh parasvöötme väärtuslikke viljapuid ja marjataimi.
Õistaimede sugukon-dade hulgas korvõie-liste ja käpaliste järel liikide arvult kolman-dal kohal. Enamasti ühe- või mitmeaas-tased rohttaimed.
Õied
Korvõisik: suur hulk õisi moodus-tavad ühe suure õiesarnase ebaõie. Õiepõhi on laiene-nud ja korvikuju-liseks muutunud. Enamuses putuk-tolmlejad, esineb ka tuultolmlemist ja apomiksiat.
Õied üksikult või õisikutena, korra-pärased, harilikult viietised, aktinomorf-sed, enamasti kahe-sugulised.  Üldjuhul esinevad nii kroon- kui tupplehed, sageli ka välistupp. Enamu-ses putuktolmlejad.
Õied enamasti viietised, paiknevad sarikais, kobarais või nuttides. Õiekroon on liblikjas, koosneb ülemisest (puri), kahest külgmisest (tiivad) ja kahest alumisest kokkukasvanud kroonlehest (laevuke).
Lehed
Lehed paiknevad vaheldumisi, harvem vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Abilehti ei ole.
Liit- ja lihtlehed. Enamasti vahelduvad lehed, abilehed üldjuhul olemas ja need võivad olla liitunud nii lehe-rootsuga kui ka mitte.
Harilikult liitlehed (sulgjad või sõrmjad), vähestel liikidel lihtlehed.
Vili
Väikesed seemni-sed,  sageli karva-tutiga varustatud.
Tõrsik, koguvili, kogukukkurvili, õunvili, luuvili.
Kaun.
Juurestik
Tugev juurestik.

Osade liblikõieliste juurtel on arenenud endotroofne mükoriisa (juurestikul elavad mügarbakterid seovad õhulämmastikku), rikastades seega mulda lämmastikuühenditega.
Näited
Paiseleht, kummel, karikakar,  raud-rohi, võilill, takjas, ohakas, salat.
Maasikas, õunapuu, ploomipuu, murakas, pihlakas, enelas, kibuvits.
Paljud toidutaimed: hernes, uba, lääts; söödataimed: ristik, lutsern; õlitaimed: sojauba, maapähkel.

Allikad: 
www.entsyklopeedia.ee
www.et.wikipedia.org