laupäev, 6. detsember 2014

Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksin püsikute paljundamisel kasutada?

Vegetatiivne paljundamine ehk taimede paljundamine mittesugulisel teel:
            * puhma jagamine
            * varre- või juurepistikute abil
            * võsunditega
            * sibulatega
            * võrsikutega

Vegetatiivne paljundamine on levinum kui seemnetega paljundamine (generatiivne paljundamine) ja seda kasutatakse peamiselt püsilillede, harvem suvelillede paljundamisel. Vegetatiivselt saadud järglased on emataimega sajaprotsendiliselt sarnased, sordiehtsad. Vegetatiivselt paljundatakse ka steriilseid, kahekojalisi (lahksugulised taimed, kus ühel taimel on ainult emas- või  isasõied) või väga haruldasi liike. Vegetatiivse paljundamise abil saame kiiremini elujõulised, õitsvad taimed.



Mina soovitaksin püsilillede paljundamist puhma jagamise teel, kuna sel moel saame elujõulised taimed kõige lihtsamini ja kiiremini. Jagamise teel ei saa paljundada vaid jagunematu peajuurega taimi, sest nad taluvad juurte või juurekaela vigastamist halvasti ning võivad kauaks põdema jääda (nt adoonis, kipslill, lõokannus, ogaputk). 


Soovitaksin ka võsunditega paljundamist, kuna ka see on väga lihtne, kuid paraku on see võimalik ainult nende taimede puhul, mis võsundeid kasvatavad. Maapealsed või –alused võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse kasvukohale. 




Sibullilli on aga võimalik paljundada vaid sibulate abil (tütarsibulad, sigisibulad, sibulasoomuste abil).






Kasutatud allikad:
Katrin Uurmanni koostatud õppematerjal: http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=297
A. Barlage, F. M. von Berger "Suur püsikuraamat", kirjastus "Varrak"

Pildid:
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/puhma_jagamine.html
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/paljundamine_vrsikutega.html
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/ttarsibulad.html

Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega


Püsililled on rohtsed ilutaimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Nad kasvatavad igal aastal maapealsed osad, mis ebasoodsal aastaajal enamasti hävivad, säilivad maa-alused organid ja maapealsed roomavad võsundid, talihaljastel püsikutel ka juurmised lehed. Aianduses käsitletakse püsililledena ka mitmeid poolpõõsaid (nt lavendel, kaljuibeeris, naistepuna). Püsililledel on välja arenenud vastavalt kasvukohale sobilik juurestikutüüp, seepärast tuleb neile kasvukohta valides arvestada eelkõige nõudeid valgusele ja mullale. Kui püsik on istutatud õigesse kohta, vähendab see tunduvalt aega, mis tema eest hoolitsemisele kulub. Püsilillede eeliseks on, et nad nõuavad suhteliselt vähe hoolt, pakkudes samas oskuslikult valitud liike kasutades kevadest sügiseni rohket õiteilu. Samas võtab istiku kasvamine elujõuliseks ja kauniks taimeks võrreldes suvelilledega rohkem aega, suvelill näitab oma ilu juba mõne kuu pärast. Püsilillede põhilisteks hooldustöödeks on kastmine ja väetamine. Püsikud on pikaealised taimed, mis tähendab, et nad pakuvad meile aias silmailu pikka aega; suvelillede ilu same seevastu nautida vaid ühe suve jooksul. Puuduseks võib lugeda seda, et kuna paljud püsikud külvavad end ise, tuleks jälgida, et kiiresti arenevad liigid teiste liikide seemikuid ära ei lämmataks.


Kasutatud allikad:

Katrin Uurmanni koostatud õppematerjal:  http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=297
A. Barlage, F. M von Berger "Suur püsikuraamat", kirjastus "Varrak"
M. Laane, S. Savisaar, T. Tuulik, M. Laane jt, "Iluaianduse käsiraamat", kirjastus "Varrak"

laupäev, 22. november 2014

Suvelillede SWOT





Kasutatud allikad:


“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, kirjastus Varrak 2012

Kuidas toimub suvelillede seemnetega paljundamine? Miks on suvelilli otstarbekam seemnetega paljundada?

Sõltuvalt taimede kasvuaja pikkusest külvatakse seemned ettekülviks kasvuhoonesse (kodustes tingimustes ka aknalauale) või otse kasvukohale. 

Ettekasvatamisel külvatakse seemned sõltuvalt suurusest kas turbatabletti või kasvusubstraadiga täidetud külvikasti, -karpi, -kassetti, või väiksesse potti. Külvid kastetakse eelsoojendatud veega ning asetatakse siis sooja ruumi. Külvikastis niiskuse hoidmiseks ja seemnete idanemise soodustamiseks võib need pealt läbipaistva kile või klaasiga katta, kindlasti tuleb katta läbikuivamise vältimiseks need külvid, mille seemneid ei kaetud. Külvidel läbi kuivada lasta ei tohi. 

Tihedalt külvatud taimed tuleb idulehtede faasis pikeerida. Kui taimede lehed juba üksteisega kokku puutuvad (keskmiselt 3-4 nädalat pärast pikeerimist), on vaja nad istutada ühekaupa pottidesse ehk potistada. Üks olulisemaid töid taimede ettekasvatamisel on kastmine – kasvusubstraat läbi kuivada ei tohi! Päikesepaisteliste ilmade korral võib olla tarvis taimi varjutuskangaga varjutada.
Otse kasvukohale saab seemneid külvata peale suuremate öökülmade möödumist ja kui mulla temperatuur on ligikaudu +10*C. Pinnas kobestatakse, rohitakse, tasandatakse. Seemned külvatakse, küll aga ei järgne pikeerimist, vaid vajadusel taimi peale tärkamist hoopis harvendatakse. Külvid võib öökülmade kaitseks ja kiiremaks idanemiseks kattelooriga katta.

Seemnetega saame paljundada üsna kerge vaevaga suure hulga taimi. Pistokste saamiseks on sageli taimi keerukas ületalve hoida, ka ei ole võimalik ühelt taimelt väga suurt hulka pistoksi võtta. Samas on mõnda liiki taimi pistokstest tunduvalt lihtsam suureks kasvatada (pelargoonid, fuksiad).


Kasutatud allikad:

“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, kirjastus Varrak 2012 

Pildid: