laupäev, 8. november 2014

Mis võib juhtuda, kui lilletaimed istutada ebasobilikule kasvukohale? Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada?

Muld, niiskus, õhk ja valgus on neli taimede eluks hädavajalikku eeldust. Kolmest esimesest võtab taim materjali, millest end kasvatada, valgusest saab ta energia.  Valida tuleks taimed, mis sobivad vastava kasvukoha ja mullaga, nii et loodusega saaks teha koostööd, mitte pidada pidevat, tihti edutut võitlust.

Istutades viljakat mulda vajavad taimed toitainevaesesse mulda, jäävad nende kasv ja õitsemine tagasihoidlikuks ja kiduraks.
Hapulembeseid taimi ei ole mõtet kriidisel või lubjarikkal mullal kasvatada – nad ei hakka hästi kasvama, kui nad üldse ellu jäävad.
Põuaga kohastunud taimed vajavad lisaks täispäikesele head mulla veeläbilaskvust ja madalat toitainete sisaldust: ületoitmine paneb vohama pehme, lopsaka lehestiku, mis kuuma ilmaga närbub. Vaestel muldadel kasvades õitsevad nad aga rikkalikumalt ja kauem. 
Liigniiskuse tõttu (eriti talvine liigniiskus) mädaneb juurestik näiteks siilkübaratel. Üheks otsustavaks teguriks, millest sõltub, kas taimed elavad talve üle või hukkuvad, ongi pinnase niiskusesisaldus. Talvisele pidevalt niiskele pinnasele reageerivad väga tundlikult teatud iirise liigid, aga ka mitmed poolpõõsad nagu näiteks lavendel, kuldkann, santoliin.
Samas – istutades niisket kasvukohta nõudvaid või veetaimi kuivale kasvukohale, taimed närbuvad, sest ei saa normaalseks kasvamiseks pinnasest piisavalt vett.

Raskema pinnasega või madalas, soises ja avatud kohas tulevad esimesed öökülmad varem ja viimased kevadised hiljem. Sellisele krundile külmaõrnu ja varajasi taimi ei soovitata. Külm on tugevam avatud kohal ja nõrgem suurte puude all, tegusam põhjapoolsetel nõlvadel; maja seina ääres võib see täiesti olemata olla. Seega võib tuulevaikses kohas vägagi külmaõrn taim puutumata jääda.
Eri taimed on kohastunud erineva tugevusega valgusega ja nad pigem surevad kui õpivad ümber. Istutades valgusnõudlikke taimi varjulisse kasvukohta, venivad taimed välja ning õitsevad kesiselt.  Varjutaimedel aga kõrvetab lõunane päike lehed, võrsed langevad longu ja taim võib surra. Tavaliselt ei talu varjutaimed ka tuult, nad vajavad jahedamat õhku ja niisket, rammusat mulda. Igihaljastele taimedele, mis on pärit meie kliimavöötmele võõrastest taimeperekondadest (näiteks enamik rododendroneid, ebaküpresse, jugapuid, osa elupuude, kuuskede ja kadakate, mahooniate, iileksite sordid), tuleks leida talvise keskpäevapäikese eest varjatud koht või nad varakevadeks kinni katta. Vastasel juhul kütab kevadtalvine päike nende taimede tumedate lehtede pinna ümbritsevast õhust mitme kraadi võrra soojemaks, mille tulemusel taim ellu ärkab ja tema lehed hakkavad tootma orgaanilist ainet – seega hakkab lehtedest vett välja aurama. Kuna maa on aga alles külmunud, siis juurte kaudu vett juurde tulemas ei ole ja taimed võivad seetõttu ära kuivada. Rohttaimedest on talveks soovitav kuuseokstega kinni katta aubrieeta, sest ka tema igihaljast lehestikku võib varakevadine päike kahjustada.
Rannikualadel võivad ellu jääda vaid sellised taimed, kes on kohastunud tugeva tuule ja soola kuivatavale mõjule vastu panema vett salvestades või lehtede kaudu veekadu vähendades.



Kasutatud materjalide loetelu:

“Aianduse entsüklopeedia”, peatoimetaja Christopher Brickell, 2010
“Aiapidamine”, toimetajad Louise Abbott, Chris Dyer, Annelise Evans, 2006

“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, 2012

Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest?

Üheaastased taimede ehk suvikute elu kestab ainult ühe aasta. Nad idanevad, kasvatavad lehed, varred, õied ja seemed ning närbuvad ühe aasta jooksul. Osa like idaneb või külvatakse juba suvel või sügisel, noor taim talvitub lume all, kasvab kevadel edasi, õitseb, varistab seemned ja idanemisega suvel või sügisel algab uus aastane eluring. Selliseid taimi nimetatakse üheaastasteks talvitujateks ehk ületalvikuteks. Ületalvik on ühe- või kaheaastane rohttaim. Osa meil üheaastasena kasvatatavaid lõunamaiseid lilli on oma kodumaal (meil kasvuhoones kasvatamisel) püsikud või isegi põõsad. Nad kasvavad siin küll kiiresti ja õitsevad esimesel aastal, kuid ei talvitu meie kliimas ja jäävad seetõttu üheaastasteks. Seoses taimede ettekasvatamisega on hägustunud piirid kahe- ja üheaastaste taimede vahel. Kas kasvatame kaheaastast taime kahe- või üheaastasena, see oleneb seemnete külviajast: suvel avamaale külvatud taim õitseb järgmisel aastal, varakevadel kasvuhoonesse külvatu aga samal aastal, käitudes üheaastasena. Varakevadisi õitsejaid üheaastaste lillede seast otsida ei maksa. Suvikutega haljastamine on kallim kui püsikute, puude ja põõsastega, kuid nende eeliseks on õite rohkus, värvierksus, rikkalik värvivalik ja võimalus kujundada igal aastal täiesti uus lillepeenar. Linnahaljastuses istutatakse ettekasvatatud õitsvaid taimi kaks või kolm korda hooaja jooksul. Enamik suvililli vajab päikesepaistelist kasvukohta ning rammusat ja parasniisket mulda.
Üheaastasete taimede sortiment uueneb ja muutub pikaealistega võrreldes hoopis kiiremini, seetõttu on näiteks 10 aasta pärast tootmises tõenäoliselt enamuses hoopis teised sordid kui praegu.



Kaheaastased taimed kasvatavad esimesel aastal pärast idanemist enamasti koos juurtega ainult varred ja lehed, st vegetatiivsed struktuurid, pärast talvist ebasoodsat perioodi teisel aastal õied ja viljad, st fertiilsed osad. Seejärel saab tema eluring täis ja ta närbub. Kaheaastased taimed annavad enamasti rikkalikult isekülvi, liigitatakse nemadki tihti püsikute hulka (näiteks habenelk / Dianthus barbatus; harilik tokkroos / Alcea rosea; siberi magun / Papaver nudicaule; vägihein / Verbascum). Enamasti selliste taimede elujõud siiski aastatega raugeb, seetõttu oleks hea neid mõne aja pärast uuesti külvata.




Püsikud kasvavad igal kevadel maa-alustest vartest uuesti. Nad kasvatavad enne talvekülma lehed, õied ja seemned ning jäävad siis talveunne. Selle taimerühma botaaniliselt korrektne nimetus on rohtsed püsikud, kuid aednike kõnepruugis piisab “püsikutest”. Sõna “rohtne” tähendab, et taime maapealne osa sureb igal aastal, “püsik” aga, et juurestik mullas püsib elavana kolm või rohkem aastat. Mõned püsikud (näiteks vinav lumeroos / Helleborus foetidus), on igihaljad ja rõõmustavad meid talvelgi.  Ka sibullilled on püsikud, kuid nende lihakad juured ja vahel ka kasvukuju on tavalistest aiapüsikutest erinev. Püsikute eluiga võib olla väga erineva pikkusega. Mõned neist kasvavad aastakümneid ühel kohal, muutudes üha kaunimaks (näiteks pojeng / Paeonia; moosesepõõsas / Dictamnus; kitseenelas / Aruncus; hosta / Hosta). Ent leidub ka püsikuid, kes õitsevad rikkalikult juba esimesel aastal, kuid kes ei ole eriti pikaealised (näiteks nurmnelk / Dianthus deltoides; karukell / Aquilegia; suureõiene kellukas / Campanula persicifolia; sarvkannike / Viola cornuta), samas annavad nad 
sobilikes kasvukohtades ka isekülvi ja hoolitsevad nii ise oma püsimajäämise eest aias. 





Kasutatud materjalide loetelu:

“Aianduse entsüklopeedia”, peatoimetaja Christopher Brickell, 2010
“Aiapidamine”, toimetajad Louise Abbott, Chris Dyer, Annelise Evans, 2006
“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, 2012

Pildid: 

www.seemnemaailm.ee
www.maakodu.delfi.ee
www.aiamaailm.ee
www.neevaaed.ee