Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest?

Üheaastased taimede ehk suvikute elu kestab ainult ühe aasta. Nad idanevad, kasvatavad lehed, varred, õied ja seemed ning närbuvad ühe aasta jooksul. Osa like idaneb või külvatakse juba suvel või sügisel, noor taim talvitub lume all, kasvab kevadel edasi, õitseb, varistab seemned ja idanemisega suvel või sügisel algab uus aastane eluring. Selliseid taimi nimetatakse üheaastasteks talvitujateks ehk ületalvikuteks. Ületalvik on ühe- või kaheaastane rohttaim. Osa meil üheaastasena kasvatatavaid lõunamaiseid lilli on oma kodumaal (meil kasvuhoones kasvatamisel) püsikud või isegi põõsad. Nad kasvavad siin küll kiiresti ja õitsevad esimesel aastal, kuid ei talvitu meie kliimas ja jäävad seetõttu üheaastasteks. Seoses taimede ettekasvatamisega on hägustunud piirid kahe- ja üheaastaste taimede vahel. Kas kasvatame kaheaastast taime kahe- või üheaastasena, see oleneb seemnete külviajast: suvel avamaale külvatud taim õitseb järgmisel aastal, varakevadel kasvuhoonesse külvatu aga samal aastal, käitudes üheaastasena. Varakevadisi õitsejaid üheaastaste lillede seast otsida ei maksa. Suvikutega haljastamine on kallim kui püsikute, puude ja põõsastega, kuid nende eeliseks on õite rohkus, värvierksus, rikkalik värvivalik ja võimalus kujundada igal aastal täiesti uus lillepeenar. Linnahaljastuses istutatakse ettekasvatatud õitsvaid taimi kaks või kolm korda hooaja jooksul. Enamik suvililli vajab päikesepaistelist kasvukohta ning rammusat ja parasniisket mulda.

Üheaastasete taimede sortiment uueneb ja muutub pikaealistega võrreldes hoopis kiiremini, seetõttu on näiteks 10 aasta pärast tootmises tõenäoliselt enamuses hoopis teised sordid kui praegu.

Kaheaastased taimed kasvatavad esimesel aastal pärast idanemist enamasti koos juurtega ainult varred ja lehed, st vegetatiivsed struktuurid, pärast talvist ebasoodsat perioodi teisel aastal õied ja viljad, st fertiilsed osad. Seejärel saab tema eluring täis ja ta närbub. Kaheaastased taimed annavad enamasti rikkalikult isekülvi, liigitatakse nemadki tihti püsikute hulka (näiteks habenelk / Dianthus barbatus; harilik tokkroos / Alcea rosea; siberi magun / Papaver nudicaule; vägihein / Verbascum). Enamasti selliste taimede elujõud siiski aastatega raugeb, seetõttu oleks hea neid mõne aja pärast uuesti külvata.

Püsikud kasvavad igal kevadel maa-alustest vartest uuesti. Nad kasvatavad enne talvekülma lehed, õied ja seemned ning jäävad siis talveunne. Selle taimerühma botaaniliselt korrektne nimetus on rohtsed püsikud, kuid aednike kõnepruugis piisab “püsikutest”. Sõna “rohtne” tähendab, et taime maapealne osa sureb igal aastal, “püsik” aga, et juurestik mullas püsib elavana kolm või rohkem aastat. Mõned püsikud (näiteks vinav lumeroos / Helleborus foetidus), on igihaljad ja rõõmustavad meid talvelgi.  Ka sibullilled on püsikud, kuid nende lihakad juured ja vahel ka kasvukuju on tavalistest aiapüsikutest erinev. Püsikute eluiga võib olla väga erineva pikkusega. Mõned neist kasvavad aastakümneid ühel kohal, muutudes üha kaunimaks (näiteks pojeng / Paeonia; moosesepõõsas / Dictamnus; kitseenelas / Aruncus; hosta / Hosta). Ent leidub ka püsikuid, kes õitsevad rikkalikult juba esimesel aastal, kuid kes ei ole eriti pikaealised (näiteks nurmnelk / Dianthus deltoides; karukell / Aquilegia; suureõiene kellukas / Campanula persicifolia; sarvkannike / Viola cornuta), samas annavad nad 

sobilikes kasvukohtades ka isekülvi ja hoolitsevad nii ise oma püsimajäämise eest aias. 

Kasutatud materjalide loetelu:

“Aianduse entsüklopeedia”, peatoimetaja Christopher Brickell, 2010

“Aiapidamine”, toimetajad Louise Abbott, Chris Dyer, Annelise Evans, 2006

“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, 2012

Pildid: 

www.seemnemaailm.ee

www.maakodu.delfi.ee

www.aiamaailm.ee

www.neevaaed.ee