Mis võib juhtuda, kui lilletaimed istutada ebasobilikule kasvukohale? Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada?

Muld, niiskus, õhk ja valgus on neli taimede eluks hädavajalikku eeldust. Kolmest esimesest võtab taim materjali, millest end kasvatada, valgusest saab ta energia.  Valida tuleks taimed, mis sobivad vastava kasvukoha ja mullaga, nii et loodusega saaks teha koostööd, mitte pidada pidevat, tihti edutut võitlust.

Istutades viljakat mulda vajavad taimed toitainevaesesse mulda, jäävad nende kasv ja õitsemine tagasihoidlikuks ja kiduraks.

Hapulembeseid taimi ei ole mõtet kriidisel või lubjarikkal mullal kasvatada – nad ei hakka hästi kasvama, kui nad üldse ellu jäävad.

Põuaga kohastunud taimed vajavad lisaks täispäikesele head mulla veeläbilaskvust ja madalat toitainete sisaldust: ületoitmine paneb vohama pehme, lopsaka lehestiku, mis kuuma ilmaga närbub. Vaestel muldadel kasvades õitsevad nad aga rikkalikumalt ja kauem. 
Liigniiskuse tõttu (eriti talvine liigniiskus) mädaneb juurestik näiteks siilkübaratel. Üheks otsustavaks teguriks, millest sõltub, kas taimed elavad talve üle või hukkuvad, ongi pinnase niiskusesisaldus. Talvisele pidevalt niiskele pinnasele reageerivad väga tundlikult teatud iirise liigid, aga ka mitmed poolpõõsad nagu näiteks lavendel, kuldkann, santoliin.
Samas – istutades niisket kasvukohta nõudvaid või veetaimi kuivale kasvukohale, taimed närbuvad, sest ei saa normaalseks kasvamiseks pinnasest piisavalt vett.

Raskema pinnasega või madalas, soises ja avatud kohas tulevad esimesed öökülmad varem ja viimased kevadised hiljem. Sellisele krundile külmaõrnu ja varajasi taimi ei soovitata. Külm on tugevam avatud kohal ja nõrgem suurte puude all, tegusam põhjapoolsetel nõlvadel; maja seina ääres võib see täiesti olemata olla. Seega võib tuulevaikses kohas vägagi külmaõrn taim puutumata jääda.

Eri taimed on kohastunud erineva tugevusega valgusega ja nad pigem surevad kui õpivad ümber. Istutades valgusnõudlikke taimi varjulisse kasvukohta, venivad taimed välja ning õitsevad kesiselt.  Varjutaimedel aga kõrvetab lõunane päike lehed, võrsed langevad longu ja taim võib surra. Tavaliselt ei talu varjutaimed ka tuult, nad vajavad jahedamat õhku ja niisket, rammusat mulda. Igihaljastele taimedele, mis on pärit meie kliimavöötmele võõrastest taimeperekondadest (näiteks enamik rododendroneid, ebaküpresse, jugapuid, osa elupuude, kuuskede ja kadakate, mahooniate, iileksite sordid), tuleks leida talvise keskpäevapäikese eest varjatud koht või nad varakevadeks kinni katta. Vastasel juhul kütab kevadtalvine päike nende taimede tumedate lehtede pinna ümbritsevast õhust mitme kraadi võrra soojemaks, mille tulemusel taim ellu ärkab ja tema lehed hakkavad tootma orgaanilist ainet – seega hakkab lehtedest vett välja aurama. Kuna maa on aga alles külmunud, siis juurte kaudu vett juurde tulemas ei ole ja taimed võivad seetõttu ära kuivada. Rohttaimedest on talveks soovitav kuuseokstega kinni katta aubrieeta, sest ka tema igihaljast lehestikku võib varakevadine päike kahjustada.

Rannikualadel võivad ellu jääda vaid sellised taimed, kes on kohastunud tugeva tuule ja soola kuivatavale mõjule vastu panema vett salvestades või lehtede kaudu veekadu vähendades.

Kasutatud materjalide loetelu:

“Aianduse entsüklopeedia”, peatoimetaja Christopher Brickell, 2010

“Aiapidamine”, toimetajad Louise Abbott, Chris Dyer, Annelise Evans, 2006

“Iluaianduse käsiraamat”, Mati Laane, Sulev Savisaar, Taavi Tuulik, Mari Laane jt, 2012