Suurepärane köögivili - kõrvits

Kõrvits ehk harilik kõrvits (Cucurbita pepo) on kõrvitsaliste sugukonna (Cucurbitaceae) kõrvitsa perekonda (Cucurbita) kuuluv üheaastane rohttaim. Pärit troopilisest Kesk-Ameerikast, kus kasvab tänaseni ka metsikult. Euroopasse jõudis taim 16. sajandil, tema raviväärtust hakati hindama alles 19. sajandil.

Kõrvitsad on oma suuruse, kuju ja värvi poolest väga varieeruvad. Kõrvitsa viljad on suured, ümmargused, kõva koorega ja mahlaka oranži või kollaka viljalihaga, nende kaal ulatub 450 grammist 30 kiloni. Rekordilise suurusega hiidkõrvits kasvatati 2012. aastal USA-s – see kaalus 911,26 kg ning on kantud Guinessi rekordite raamatusse. Kõrvitsate pealispind võib olla sile, muhklik või vaoline, värvuselt kollased, oranžid, rohelised, kreemikad, sinakasrohelised, punakad või triibulised ning värv muutub tihtipeale vastavalt küpsemisele. Kõrvitsa vili on keskelt õõnes ning varustatud rohkete naturaalvalgete seemnetega segamini võrgutaolise moodustisega, mis seemneid kinni hoiab. Kujult ümmargused, piklikud, lapikud, pirnikujulised, kahekihilised, turbanitaolised. 

Kõrvitsaseemned on suurepärased proteiiniallikad, neis on rohkelt mineraale, vitamiine, kiudaineid ja omega-3 rasvhappeid, mis on head südamele. Näiteks 100 grammi kõrvitsaseemneid annavad 559 kcal, 30 g valku, 110% päevasest rauavajadusest, 31% päevasest niatsiinivajadusest, 17% päevasest seleenivajadusest, 71% päevasest tsingivajadusest, kuid ei sisalda kolesterooli.  Suurem osa taimedest on suured, roomavad ja hiiglaslike lehtedega, mõned aga kompaktsed ja puhmjad. Juurestik on hästi arenenud, peajuur tungib  kuni 2 meetri sügavusele, kõrvaljuured sellest aga 2-5 meetri kaugusele. Vars on sügavasooneline, kandiline, ogalise karvastusega. Lehed suured südajad, 5-7 hõlmised, peenehambulise servaga. Lehtede kaenlas moodustuvad külgvõsud, 3-5 harulised köitraod ning kollase krooniga 8-10 cm läbimõõduga isas- ja emasõied. Nii noori kui valminud vilju võib süüa kuumtöödeldult, värskelt või pärast säilitamist. Võrsed ja noored lehed sobivad toidu valmistamiseks, õisi võib süüa nii toorelt kui kuumtöödeldult. Kõrvits on üks madalaima kalorsusega köögivili, 100 grammis viljalihas on ainult 26 kcal. Kõrvits ei sisalda küllastunud rasvhappeid ega kolesterooli, samas on temas palju kiudaineid, antioksüdante, mineraale ja vitamiine. Arstid soovitavad kasutada kõrvitsat, et alandada või hoida kontrolli all kolesterooli ning kaalu. Kõrvits sisaldab väga palju A-vitamiini, ainult 100 grammi kõrvitsa viljaliha söömine katab 246% meie päevasest A-vitamiini vajadusest. A-vitamiin on võimas looduslik antioksüdant, mis aitab säilitada terve naha ja limaskestad, samuti nägemise. Kõrvits sisaldab ka erinevaid B-kompleksvitamiine nagu folaadid, niatsiin, vitamin B6, tiamiin ja pantoteenhape ning erinevaid mineraale nagu vask, kaltsium, kaalium ja fosfor. Tänu rikkalikule keemilisele kooslusele on teda rahvasuus kutsutud ka “miniapteegiks”. Kõrvits aitab soole (eriti jämesoole) põletike ja kõhukinnisuse korral, on neerude ja kusepõie tegevuse parandaja ja tõhus vee-eemaldaja, ka südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustatud tursete korral. Unetuse korral soovitatakse juua kõrvitsamehu koos meega. Ka podagra ja maksahäirete korral on kõrvitsast abi, kuna ta soodustab organismi ladestunud soolade lahustumist ja kloriidide eemaldamist. Mädanevate haavade, ekseemide ja põletuste korral pannakse haiguskolde peale õhukesi kõrvitsaviile, mida sageli vahetatakse. Ammusest ajast on tuntud kõrvitsaseemnete kasutamine kõhuusside väljaajajana.

Külvamine ja kasvatamine:

Seemneid võib idanemise soodustamiseks enne külvamist öö otsa leotada. Idanemiseks peab mulla temperatuur olema vähemalt +20 kraadi. Sordist sõltuvalt tuleb jätta taimede vahekauguseks 2-3 meetrit. Kui tahetakse kasvatada vaid mõnd suurt vilja, siis tuleb enamik viljaalgeid eemaldada ja neist vaid 2-3 alles jätta. Kõrvitsate juured asuvad sügaval, seega on kastmine vaid tõsise põua ajal vajalik. Noori taimi ohustavad tõsiselt nälkjad, haigustest aga kurgi mosaiikviirus. Viljade küpsemise soodustamiseks tuleks eemaldada kõik neid varjavad lehed.

Saagi koristamine ja säilitamine:

Saak on koristamiseks valmis 12-20 nädalat pärast taimede istutamist. Säilitamiseks mõeldud viljad tuleks jätta võimalikult kauaks taime külge valmima, küpsevate viljade vars hakkab mõranema ja koor kõveneb. Saak tuleb koristada enne esimesi öökülmasid ja igale viljale  tuleb jätta külge pikk varrejupp. Vilju varre küljest lahti rebida ei tohi, kuna vigastatud koht võib mädanema minna. Pärast viljade eemaldamist peab enamikku säilituskõrvitsatest kümme päeva päikese käes hoidma, et koor veelgi tugevamaks muutuks. Nii moodustab see barjääri, mis ei lase kõrvitsal ära kuivada. Kõrvitsate säilitamiseks parim on hea ventilatsiooniga ruum, kus on +10 kraadi sooja ning 95% õhuniiskust. Sõltuvalt tingimustest ja sordist võivad kõrvitsad säilida 4-6 kuud või kauemgi.

Hariliku kõrvitsa teisendite seas on taldrikkõrvits ehk patisson, rullkõrvits ehk kabatšokk ja puhmik-õlikõrvits ehk tsukiini.

Kasutatud allikad:

Briti Kuninglik Aiandusselts. Aianduse entsüklopeedia. Tallinn: Varrak 2010

http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kõrvits

http://www.hingepeegel.ee/toitumine/korvitsa-kasulikkus-ja-toitevaartus/

http://www.terviseleht.ee/200001/1_korvits.php

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/korvits-ravimina-soodustab-ainevahetust-ja-toob-hea-une?id=57398420

Pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Õitsev_karulauk_Puhtulaiul.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kõrvits

http://www.postimees.ee/teema/kõrvitsaseemned